Jõuluöö saladused
Jõuluöösel sünnib kogu
loodus nagu uuesti.
Uued jõud tungivad loodusse ning taevast voolab maa peale
valgusejuga. Aga see kestab vaid üürikese aja, otse niisama, kui valgus jõuluööl
Betlemma väljal. |
 |
Räägitakse ka, et
jõuluöösel võib maa alt ja veest kuulda orelimängu ja kellade helinat. Need olevat
maa alla ja veepõhja vajunud kirikud, kus nüüd jumalateenistusi peetakse.
Öeldakse, et allmaailm ja pealmaailm annavad jõuluööl teineteisele
kätt niisamuti, kui pealmaailm ja laotus. |
Vanarahvas uskus, et jõulude
ajal on kõik kohad täis vaime ja hingesid. Pidi ette vaatama, et neile kogemata viga ei
tehtud.
Peredes pandi jõulude ajal elumaja juurest lauda, aida ja muude
hoonete juurde maha redelid. Arvati nimelt, et jõuluööl tulevad redeleid mööda
õnneandjad, nägematud vaimud, ja toovad peresse õnne.
Ka toapõrandale riputati õlgi, et inimeste sammud vaimude rahu
ei rikuks.
Jõuluöösel puhkas pere õlgedel, asemed jäeti vaimudele.
Mõnel pool öeldud ka, et voodis magavad jõuluöösel Jeesuslaps ja inglid.
Usuti, et jõulude ajal tulevad koju kõik surnud pereliikmete
hinged. Esivanemate hingede jaoks jäetud seepärast jõulude ajal toit lauale ning tuled
põlema. Mõnel pool pandud koguni kausiga toitu välja.
Laudaloomadele viinud pererahvas
jõuluöösel leiba, soola, kaeru ja õlut ja teretanud neid nimepidi. Ka lindudele
riputatud jõulude ajal viljavihud ülesse.
Ennemuistsed jutud teavad kõneleda, et jõuluöö avab loomade
keeleköidikud.
Loomad kõnelevad üksteisega ja avaldavad oma mõtteid elu ja
tuleviku kohta. Paraku kestab see kõnelemine lühikese aja, vaevalt tunni.
Kuid ometi on mõni inimene loomade kõnet kuulnud. |
 |
|
|