Kunksmoor, tuli ja suits… A. Pervik
Kunksmoori silmist hakkasid
voolama suured haleduspisarad. Ta süda härdus ja kangus hakkas sulama. Juba ripnes ta
seespool korstent ja oli iga hetk pudenemas alla miilavasse tulemöllu. Teadvus muutus
uduseks. Kunksmoor tundis suurt nõrkust ja väsimust.
"Sedaviisi saad sa ju tõepoolest surmaroaks," kähises
ta. "Ja mitte keegi ei saa kunagi teada, kuhu sa oled kadunud.”
Kunksmoor tahtis tuld madalaks loitsida ja suitsu mujale lausuda,
kuid ta jõuetud huuled suutsid pomiseda ainult tühje, elutuid sõnu. Kunksmoori võim
oli väsinud. Tuli ja suits ei kuulanud teda, vaid mähkisid moori üha usinamini endasse.
"Pole ju võimalik, et elu otsa saaks!" sosistas
Kunksmoor imestades. "Niisugust asja ei olegi."
Pooleldi teadvusetult hakkas ta korstnatoru sees uuesti
ülespoole ronima. See polnud enam kerge, sest moori käed ja jalad olid lõdvad, pea
pööritas ja süda tikkus seisma jääma. Kopsud olid täis mürgist vingu, kogu keha oli
kaetud põletushaavadega. Kuid Kunksmoori sitkus polnud veel täiesti kadunud. Ta kobavad
käed leidsid tulise raudredeli, mis korstnasse oli ehitatud. Seda mööda nihkus moorike
vaevaliselt, oh kui vaevaliselt, korstnaservale tagasi. Redel jätkus ka korstna
välisküljel. Nüüd juba enese teadmata hakkas Kunksmoor sammhaaval allapoole laskuma.
Alles päris maa lähedal vajusid ta käed lahti ja langesid teadvusetult tuhahunnikusse. |
