5. Loe, mida arvati virmaliste tekkimisest vanasti!

Nõiad vehklevad
                                                                       Eino Tali
           Kord lapsepõlves oli öine tume taevas täis vilkuvaid tähekilde. Järsku tähed tuhmusid ja põhjakaarde ilmusid kollakasrohelised lindid. Neis süttisid, kustusid ning süttisid uuesti üksikud punased ja lillad triibud. Värviline helendus lainetas nagu voldiline eesriie tuuleiilis.
     "Mis see on?" küsisin veidi hirmunult ja pistsin käe vanaema sooja pihku.
     Vanaema vastas: "Virmalised."
     Ja ta seletas: "Nõidadel on taevas põld. Nad künnavad, külvavad ja imeväel sirgub kohe valminud terapähikutega oder. Sirpide välkudes lõikavad nõiad vilja. Siis panevad nad põlevad pirrud vöö vahele, haaravad kätte puumõõgad ja hakkavad pähikutest teri välja ropsima. Seejärel jahvatavad terad jahuks ja jahust keedavad putru. Puulusikad käes, kukuvad nõiad putru ja hapupiima helpima …
     Seda kõike näevad inimesed maa peal ja ütlevad: "Nõiad vehklevad.""

     Nüüd tean, et virmalised pole vehklevad nõiad. Hoopis päike saadab maailmaruumi erilisi nähtamatuid kiiri. Maakerale lähenedes koonduvad need kiired ümber põhja- ja lõunanaba ning hakkavad seal vöödiliste kaartena, kiireliste kroonide või lainetavate lintidena mitmevärviliselt helendama.
     Kas oled seda ilusat valgusmängu näinud? Vaevalt küll. Virmalised ilmuvad enamasti keskööl ja siis sa juba magad.
     Ja veel: Eesti taevast külastavad virmalised ainult neli-viis korda aastas ning peamiselt septembri- ja märtsikuus. Kuid põhja- ja lõunanabamaades vehklevad virmalised alatihti.

- Loe veel kord läbi vanaema jutt virmaliste kohta. Proovi see oma sõnadega ümber jutustada.
- Silbita pala viimane lõik oma vihikus.