Kuidas muutuks õhu gaasiline koosseis, kui Maalt puuduksid taimed?
     Maa ümber olev õhukiht sisaldab kindlas koguses erinevaid gaase - lämmastikku, hapnikku, süsihappegaasi ja teisi gaase. Ilma õhuta poleks Maal elu. Elusolenditele on kõige tähtsamad õhus sisalduvad hapnik ja süsihappegaas.
     Õhu koostist hoiavad tasakaalus taimed. Taimed teevad päikeseenergia abil süsihappegaasist ja veest toitaineid kasvamiseks; sealjuures tekib hapnik.
     Taimed ja loomad hingavad sisse õhku. Organismid vajavad hapnikku, et toitainetest saaks vabaneda energia. Vabanenud energia arvel toimub liikumine, kasvamine ja arenemine.
     Energia tootmisel tekib kehas süsihappegaasi, sellepärast hingavad elusolendid välja süsihappegaasi rikast õhku.        

Viimaste aastakümnete jooksul on aga süsihappegaasi hulk Maad ümbritsevas õhus järjest tõusnud.      Autode ja vabrikute heitgaasid reostavad õhku.      Kõikide kütuste põlemisel vabaneb õhku rohkesti süsihappegaasi, tahma ja teisi saasteaineid.      Saastatud õhuga paikades on elusolenditel halb elada.      Autoteede ääres kasvavad taimed võtavad koos õhuga endasse ka mürgiseid aineid. Sellepärast kuivavad autoteede ääres olevad puud sageli ära.      Õhureostus mõjub kahjulikult ka inimese tervisele.  Nii on autoteede ääres raske hingata.

      Tuuled aitavad vähendada õhureostust linnades. Kuid tuuled kannavad ka õhureostust paikadesse, mis on inimasustustest kaugel. Nii ei olegi Maa peal paika, kus õhureostus täielikult puuduks.Õhusaaste ähvardab kõiki maakera piirkondi ning võib muuta maakera ilmu.
     Metsad toodavad suurema osa maakera hapnikust ning seovad ülearuse süsihappegaasi. Sellepärast on
metsad Maa kõige suuremaks rikkuseks.Kuna inimesed on paljud metsad maha raiunud, ei jõua allesjäänud puud hoida õhu süsihappegaasi hulka tasakaalus. Kütuste põletamisel tekkivat maakera ümbritseva õhu soojenemist kutsutaksegi kasvuhooneefektiks.   

Kui heitgaasid lahustuvad vihmavees, tekib happevihm.   Kui happevihm sajab maha metsa kohal, muutuvad puulehed ja okkad laiguliseks.      Kõige kurvemad on happevihmade tagajärjed okaspuudele.      Harilikult püsivad okkad puudel mitu aastat. Okaspuude okkad on kaetud vahakihiga, mis kaitseb puid liigse aurumise eest. Happevihm hävitab vahakihi okastel ning okkad kolletuvad ja langevad maha. Happevihma tagajärjel okaspuude okkad varisevad ja puud kuivavad.      Saastatud õhu suhtes on mitmed puuliigid väga tundlikud.Sellepärast nad linnades kasvada ei saa.      Reostatud õhuga piirkondadest kaovad ka paljud samblikuliigid. Sellepärast saab kasutada samblikke õhu puhtuse hindamisel. Kui puudel kasvab palju erinevaid samblikuliike, on õhk puhas.      Viimastel aastakümnetel on lagunema hakanud paljud ehitised ja skulptuurid, mis püsisid tervena sajandeid. Ka siin on süüdi happevihmad.            Happe toimel kivimite pealispind lahustub ja kivid lagunevad.

     Suurem osa Maa pinnast on kaetud veega.
     Maismaa-asukatele on hädavajalik mage vesi. Mereloomad ja vetikad on kohastunud eluga soolases vees. Kõige rohkem leidub Maal soolast vett.
     Vesi on Maa ümber pidevas ringluses.

     Vee- ja maapinnalt ning taimelehtedest aurab vesi Päikese käes ja jõuab pilvedesse. Pilved kannavad sademeid Maa eri paikadesse, kus need maha sajavad.
     Maapinda jäänud vihmavett kasutavad taimed, imedes juurte kaudu vett.
     Seejärel imbuvad sademeveed mulda. Mägedes sadanud lumest moodustuvad liustikud, mis sulades toidavad jõgesid. Kui sajab, imbub osa vihmavett läbi pinnasekihtide ja tekib põhjavesi.
     Põhjavesi on puhtam kui vihmavesi, seepärast tarvitatakse joogiveena enamasti põhjavett. Tallinna elanikud kasutavad joogiks puhastatud pinnasevett Ülemiste järvest, sest seal on põhjavett vähe.Põhjavee hulk pole piiramatu - tänapäeval tarvitatakse põhjavett enam, kui seda juurde tekib.
     Põhjavesi on ka kaevuvesi. Kui kaevu vesi on õline või vahutab, siis on põhjavesi reostunud.
     Sügavamale imbunud vihmavesi moodustab maa-aluse põhjaveekihi, millest saavad allikate kaudu vett  järved ja jõed. Nii jõuab vihmavesi jälle merre.  

Vanasti lasti linnade reoveed otse veekogudesse - jõgedesse, järvedesse, merre. Kui vette satub liiga palju väetiseid või mustust, siis hakkavad taimed veekogus liigselt vohama ja veekogu hakkab kinni kasvama.      Kui vetikaid on korraga liiga palju, tarvitavad nad kiiresti ära vees leiduva hapniku ning eritavad vette mürgiseid jääkaineid.      Ka pesuvahendite ja mürkidega reostatud vesi on elamiskõlbmatu ning vahutava pinnaga.

Veekogudel on teatud piirini võime isepuhastuda.Veekogu kaldal ja vees elavad taimed tarvitavad orgaanilist reostust kasvamiseks ja ladestavd nii endas reoaineid (Näiteks pilliroog, kõrkjad, pajud).      Kuid ka isepuhastusvõimel on piir.

Mis on lahendus?Kuidas muuta kasutatud vett jälle puhtaks?      Veeprobleemi lahendus on veepuhastusjaamade ehitamine.       Veepuhastusjaamades eraldatakse kahjulikud jääkained veest filtri abil. Seejärel juhitakse vesi settetiikidesse.       Vesi voolab settetiikides väga aeglaselt. Tiigis ja tiigi kaldal kasvavad taimed tarvitavad eluks reoveetiigi vett. Nad justkui pumpavad seda endast läbi - juured imevad musta vett, lehed aga auravad puhast vett.       Taimed kasutavad vees leiduvaid aineid kasvamiseks.Kõige paremad veepuhastajad on pajud, kõrkjad ja pilliroog. Neid saab inimene kasutada kütte- ja ehitusmaterjalina.

     Sedamööda, kuidas suureneb inimeste jõukus, kuhjub igas suurlinnas üha rohkem prügi.
Konservikarbid, klaas- ja plastpudelid, kilekotid, paberinutsakud ja toidujäätmed loobitakse segiläbi
prügikastidesse ning veetakse prügimäele.
     Toidujäätmete ja paberi lagundamisega saavad looduses leiduvad bakterid edukalt hakkama, muutes
need tagasi mullaks. Seda nimetatakse kõdunemiseks.

     Konservikarbid, kile ja klaas aga säilivad maapõues aastasadu. Loodus ei suuda neid lagundada.

Mida siis teha prügiga?      Et prahiuputusega toime tulla, on inimesed hakkanud paljusid jäätmeid kasutama mitmekordselt.         Prügimäed on inimestele tõeliseks nuhtluseks. Prügimäele sattuvat prügi hulka saab vähendada. Prügi hulka ei tasu visata ka klaasi ja paberit.      Klaasesemeid, plekki, plastmassi ja paberit saab kasutada mitmekordselt.         Purunenud klaas vii suurtesse klaasijääkide kogumise mahutitesse. Klaasitükid sulatatakse klaasimassiks ja sellest valatakse uusi pudeleid ja purke.      Vanapaberist saab valmistada uut paberit, puidujäätmed hakitakse ja sellest saab kas kütet või puitplaate.

   Et prügimäele satuks võimalikult vähem kahjulikke aineid, on mitmel pool linnades kogumiskarbid, kuhu võid panna kasutatud patareid, vanaks läinud ravimid ja katkised kraadiklaasid. Nii ei satu loodusse ohtlikke aineid.