Jõekesse suubus lõbus ojake. Suudmest pisut kõrgemal oli koprapere eluase. Nad olid tõkestanud kiirevoolulise ojakese kõrge, roigastest ja risust valliga. Tammi ette moodustus väike sügav paistiik.
     Tiigi peegelsile pind sädeles päikesepaistes. Peagi aga lõi vesi tiigi servas virvendama ning kaldaäärsete lugade vahelt tuli välja suur, tumepruun ümarate kõrvadega pea. Kobras kuulatas ja nuhutas ettevaatlikult. Peale järgnes karvane keha ning loom ujus käratult teisele kaldale. Peagi tuli ta uuesti välja, käppade vahel suur rohupundar. Ta sukeldus oma kandamiga tammi juurde. Lapik saba plaksatas tugevasti vastu vett ja kobras sukeldus tammi parandama.
     Kobraste kodu oli suur, peaaegu inimesekõrgune küngas. Koprapoegade eluruum künka sees oli puhas ja kuiv. Kambrisse pääses lühikese kallaka tunneli kaudu, mis avanes tiigi põhjas. Tamm hoidis tiigipinna peaaegu ühel kõrgusel põrandaga, nii, et kogu tunnel oli vett täis. Nõnda ei pääsenud kuivamaaloomad koprapoegadele ligi.      Kopraema tõi poegadele toiduks noori õrnu lehti, kopraisa aga pidas vahti tammil.
     Ühel ilusal päeval aga märkas kopraisa, et vesi sukeldusaugus alaneb. Ka emakobras kuulis vee korinat ja tuli vaatama. Keegi oli lõhkunud tammi!
     Ülepeakaela tormasid vanad koprad tammi päästma. Tammiseinas oli vaadisuurune auk. Kohe hakkasid koprad palavikuliselt tööle, kuid selleks ajaks, kui tamm sai parandatud, oli tiik tühi. Tiigi mudasel põhjal sumpasid aeglaselt kaks suurt kobrast. Kaitsetud koprapojad pesas aga surusid end tihedalt puntrasse ja vahtisid kohkunult suurt libedakarvalist, lameda peaga elukat, kes nende poole ronis. See oli saarmas. Tema oligi tammi lõhkunud.