16.Talupoegade elu.

Talupoegade elu linnuse läheduses.
Talupoja maa kuulus rikkale isandale. Talupoeg oli kohustatud andma oma isandale osa sellest, mida ta põllult koristas ja kodus valmistas: teravilja, õlgi, leiba, piima, võid, juustu, lina, villa, riiet jne. Kõik eluks vajalik toodeti kohapeal - ühe küla piirides. Üksnes soola ja rauda osteti mujalt.

Põlluharimiseks kasutati rasket ratasatra, mis kündis sügavalt. Atra vedasid tavaliselt kaks härga. Hobused olid tollal ainult rikastel. Kasvatati nisu, otra, rukist, kaera. Euroopas hakati kasvatama ka uusi põllu- ja aiakultuure: kartulit, õuna- ja pirnipuid.

Talupojad olid vabad inimesed, kuid ei tohtinud ilma loata oma lossihärra või piiskopi mõisast lahkuda; nad ei tohtinud ise endale leiba küpsetada, vaid pidid oma vilja jahvatama lossihärra veskis ning leiva küpsetama tema ahjus ja selle eest kõvasti maksma. Kui talupoeg midagi oma varandusest müüs, siis pidid nad osa saadud rahast lossihärrale andma. Talupoeg pidi ilma palgata koristama lossihärra vilja ja tema kutse peale kohe tööle ilmuma. Kui lossihärra tuviparved nende viljapõldudele einestama laskusid, ei tohtinud nad enesevalitsust kaotada ja mõnd lindu maha lüüa, sest selle eest ootas neid kohutav karistus. Kui vili oli koristatud, tuli terve rodu isandaid et makse nõuda. Peale seda võis talupoeg oma varanatukese aita peita.

Talupoegadel oli peale põllutöö veel palju kummalisi ülesandeid. Kui lossihärra tahtis rahulikult magada, siis pidi talupoeg pärast pikka päevatööd kogu öö tiike piitsutama, et konnad ei krooksuks.

Talupoegade majakesed
olid viletsad ühekorruselised hütid. Valmistatud olid nad kas savist või puust.
Keskaegsel Saksamaal peeti näiteks taluhoonet küllalt tugevaks, kui kolm labidatega varustatud meest ei jõudnud teda korraga maha lõhkuda.
Sageli veeti taluhooneid ühest kohast teise. Mõnikord vahetasid isegi terved külad oma asukohta. Talumajas oli sageli ainult üks tuba, kus inimesed asusid koos loomadega.
Talupojad ehitasid oma hütid õige madalad, et talvel kütet kokku hoida. Kui majal olid väikesed aknaavaused, siis polnud need kaetud klaasiga, vaid olid enamasti lahti. Ainult väga suure külmaga pandi nad kinni puuluukidega või topiti õlgi täis. Uks koosnes sageli kahest üksteise peal olevast osast, milledest nii ülemist kui alumist võis eraldi kinni panna. Kui ilm vähegi lubas oli alumine pool uksest lahti, et inimestega ühes ruumis elavad kodulinnud ja sead võiksid sisse ja välja käia. Ülemine uks oli selleks, et halva ilmaga toast suitsu välja lasta. Toapõrand oli mulllast. Keset tuba asetses lahtine kolle söögikeetmiseks. Peale lahtise kolde oli toas enamasti suur kiviahi, mida tarvitati nii söögivalmistamiseks kui ka ruumi soojendamiseks. Püüti koos päikesega tõusta ja ilma pimenedes magama minna.
Mööblit oli talumajas enamasti väga vähe. Seinte ääres ümber toa asetsesid lihtsad, värvimata, seljatoeta pingid. Peale selle oli toas veel väike lauake. Voodit omasid ainult jõukamad talumehed, aga kui seda omati, siis oli see väga suur, nii et sinna mahtus magama terve perekond. Voodis magamise asemel magati tavaliselt ahju peal või pinkidel, vahel koguni muldpõrandale asetatud õlgedele.

Emakeel
Jätkub oleviku ja mineviku käsitlemise ettevalmistamine ja vastavalt lausete muutmine nii suuliselt (lugemisel, jutustamisel) kui ka kirjalikult.