14.Rüütlid.

Kes on rüütel?

Kuningriikide tekkimisel vajas kuningas endale toetajaid ja sõjaväge. Ta kogus enda ümber palju mehi, kes hakkasid kuningriiki ja kuningat kaitsma. Kuningas tasus oma kaitsjatele nende vaeva maaga. Rüütlid said endale maad ja seal elavad talupojad. Rüütlid teenisid kuninga sõjaväes.
Kuningriigis jagunesid inimesed õilsateks - rüütlid ja alamateks - käsitöölised, kaupmehed, talupojad.
Rüütlilapsed olid sünnilt õilsamad ja paremad kui talupoegade lapsed. Rüütlite lastest sirgusid kas rüütlid või vaimulikud, tüdrukutest - aadlidaamid või nunnad. Rüütlite perekonna tütarlapsi kasvatasid palgalised kasvatajad. Neile õpetati keeli, ajalugu, käitumist ja peeneid maneere.
Kõrgemast soost inimesed olid aadlid. Aadlineiud saadeti tihti mõneks ajaks nunnakloostrisse, kus nad õppisid piiblilugu, ladina keelt ja kombekat käitumist. Rüütli naiste seas oli tollel ajal enam kirjaoskajaid kui rüütlite seas. Tüdrukutele õpetati muusika tegemist, tikkimist, joonistamist, vestlemiskunsti, rõivastumist ja tantsimist. Noori rüütlineidusid kutsuti kuninga õukonda õuedaamideks. Noormeestest sirgusid noored rüütlid.

Rüütliturniirid.
Turniiriks koguneti 3-4 päeva enne turniiri algust, kuninga lossi lähedale platsile. Platsi läheduses olevate rüütlite majade aknast riputati välja rüütli lipp ja välisukse kõrvale asetati rüütlivapiga kilp. Enne võitlusi loeti ette turniiri reeglid. Rüütlid andsid tõotuse, võistelda ausalt ja pidada kinni reeglitest. Tõotust murdnud rüütlilt ähvardati võtta relvad ning hobune ja kihutada häbiga turniirilt minema. Võitlused kestsid mitu päeva. Esimesel päeval võisteldi ratsa, teisel jalgsi ja kolmandal päeval toimus võitlus lahinguplatsil. Kaotaja pidi loovutama võitjale oma relvad, soomusrüü ja ratsu. Võitja võis need sobiva hinna eest endisele omanikule tagasi müüa. Vapramaks tunnistatud rüütel pälvis autasuks kullatud käevõru või värvilised jaanalinnusuled kiivrile kinnitamiseks.

Võitluste eel.
Võitlusareen jagati madala barjääriga kaheks. Nii polnud karta ratsude rinnutsi kokkupõrkamist. Igaüks puudutas odaga selle rüütli kilpi, kellega ta soovis jõudu katsuda. Kui kilpi puudutati oda teravikuga, siis võideldi tõeliste lahingurelvadega. Kui aga oda tagumise otsaga, siis tähendas see võitlust nüride harjutusrelvadega. Signaali peale kannustati hobused ja kihutati teineteisele vastu, püüdes pitsahoobiga paisata vastast sadulast. See kestis nii kaua, kuni üks võistlejatest lebas areenil liival. Turniiri teisel päeval kasutasid jalgsi võitlevad rüütlid rüütlimõõku ja sõjakirveid. Kolmandal päeval jagati rüütlid nii arvukuselt kui võitlusvõimelt kahte võrdsesse rühma. Võideldi lahingurelvadega. Märguande peale ratsutasid rüütlite rivid teineteisele vastu. Haavatuid tassisid jalust ära kannupoisid, kuid seda alles heitluse lõppedes. Kui korraldaja oli andnud märku võistluse lõpetamiseks, lahkusid rüütlid areenilt. Kõlasid fanfaarid ja kuulutati välja võitja pool. Võitjate pealikule anti üle autasu.

Palamets, H. Vanaaja kultuurist ja olustikust. - Tln.: Valgus, 1976, lk. 116-119.
Lisamaterjal: Raudrüütli mured,
Kuidas rüütlid sõid ja
Toolse rüütel.

Emakeel
Teemalehtedel on palju kirjutamist seoses sealt saadud infoga ning ka sõnavaralist tööd, seepärast keelealases töös piirdutakse häälikupikkuse märkimise kordava harjutamisega.