ÄKE JA RUIH-RUIH Mihkel Pilv Ürgaja mehed vaatasid põlluserval, kuidas naised kõblastega mulda kobestasid. Meestel oli mure. Nad tahtsid lõkkeplatsile õhtut veetma minna, kuid naised ei tulnud. Nad ütlesid, et peavad enne põllu üles harima, muidu ei ole talvel midagi süüa. Siis panid mehed pead tööle. Nad mõtlesid, kuidas saaks töö võimalikult kiiresti ära teha. Varsti tuligi neil hea mõte. Otsustati kasutada seda elukat, kes hiljaaegu metsast nende juurde oli kolinud ja nüüd karjamaal koos kitsedega rohtu sõi. Kõiketeadja Mätu oli sellele uustulnukale nimeks pannud härg. Härg toodigi põllule. Talle seoti suur kuusepalk nahkrihmadega taha. Sellel palgil olid oksad natukene tüvest kaugemalt ära lõigatud. Nii nägi see välja nagu oleks 100 kõblast kokku seotud. Härg aeti mööda põldu jalutama. Ja ennäe imet - töö sai tehtud üks - kaks- kolm. Naised rõõmustasid väga. “Muidugi tuleme me nüüd lõkkeõhtule,” ütlesid nad. “Mis asi see on, millega te nii kiiresti töö ära tegite?” Mehed jäid vastuse võlgu, sest nad ei teadnud, kuidas seda asja kutsuda, mille nad äsja välja olid mõelnud. Kutsuti kohale kõiketeadja Mätu, kes igale asjale oskas õige nime anda. Mätu tuligi kohale. Ta vaatas mõnda aega uut riistapuud ja ütles siis: “Öelge, et see on äke. Ilus lühike sõna, kõlab hästi ja keegi pole teda varem ka kuulnud.” “Kuule, ole meheks, Mätu,” tänasid teda mehed ja naised. Nad kutsusid Mätut ka ühisele lõkkepeole põdrapraadi sööma. “Ei saa kahjuks tulla,” vastas Mätu. Tal tuli veel üks tööasi ajada. Nimelt oli naaberküla vanem Ossu võsast ühe looma koju vedanud. Nüüd palus ta Mätut, et tulgu ja mõelgu kähku loomale nimi välja ja andku nõu kuidas teda kasulikult kasutada. Ossu jutu järele pidavat see loom olema sõbraliku loomuga, veidikene roosa, armastama ninaga maad songida ja pidi muudkui tegema ruih-ruih-ruih. Huvitav, missuguse looma külavanem Ossu metsast välja vedas? ............................................................................................................................