“Siia, minu juurde...,” jõudis Pisike vaevu oma sõpradele sosistada. “Sellest koopast hoovab sooja, ehkki on pihkpime...”
     Ta ei mõistnud veel seda nähtust seletada. Ja praegu polnud selleks ka aeg.
     Nad olid põgenenud Türanno eest, unustades kõik muu. Isegi päikeseloojangu ja selle, et neil on aeg tarduda. Aga selle unustas ka Türanno. Mis saab neist nüüd edasi?
     Mingi instinkt ütleb Pisikesele, et kui koopas on soe nagu südapäeval, võib sinna ka vastu ööd sisse pugeda. Ja nad pugesidki madalast koopasuust sisse ning langesid samas puruväsinult maha. Ennäe, koopa põrandki oli parasjagu suvesoe - see oli kõige parem peakivi, mis väsinud hing võis eales tahta!
     “Tänane päev näitas, et kodu on kaitseks vaja,” ohkas Pisike viimaks. “Ja kodusooja...”
     “Mis asi see on,” pomises Poiss, kes muidu oli lausa meistertarduja.
     “Kodu on kodu,” lausus Pisike iseäranis hellalt. “Peaaegu nagu muna...”