Raudteereklaamides pakuti reisijatele enneolematut võimalust tulistada piisoneid otse vaguniaknast. Piisoneid hävitati armutult üksnes lõbu pärast. Piisonilihaga toideti raudteeehitajaid.      Piisonijahil oli ka teine eesmärk - panna nälgima indiaani suguharud.      Kolmekümne aasta jooksul oli kõik lõppenud. 60 miljonist piisonist jäi alles vaid tuhatkond.      Aga siiski polnud veel liiga hilja. Piisonite jaoks asutati rahvuspark. Seal ei saa piisonikarjad enam vabalt rännata, sest kõikjal ümber rahvuspargi laiuvad linnad ja põllumaad.      Mõlemad piisoniliigid suutis inimene päästa veel viimasel minutil. Väga paljud liigid kaovad aga vaikselt ja märkamatult, jättes järele tühja koha.      Mida peaksid inimesed tegema, et loomad välja ei sureks?Jutusta sellest!