Varsakabi seisis kraavis, kust vesi läbi voolas. Tema läkitas lapsed pisikestes  paatides uut kodu otsima.     Kuusk ütles:"Mina usaldan kergust ja kõrgust." Ta peitis oma kerged seemnelapsed soomustatud käbisse, käbi tõstis kõrgele latva. Seal kiikus käbi väljaspool ohte kui häll, kuni väiksekesed olid küpsed kodust lahkuma. Käbi avanedes liuglesid nad tuules eemale, lagendikule. Kask seadis oma poistele - tüdrukutele tiivad õlale. Vaher varustas jõnglased propelleritega. Võilill ja ohakas kinkisid põnnidele valged langevarjud. Oi seda lendamist üle niitude ja väljade! Oli ka ägedaid taimi, kes relvaga võitlesid.  Hiirehernes tippis lapsed kauna sisse, mille kõveraks vibuks kuivatas. Kes ta lapseterakesi hirmutas, seda tulistas hernes kui haavlitega.    Lemmalts, taimeke niiskest võsast, kasvatas oma väetikesi kõdras, mis puudutusel pauguga lõhkes nagu väike pomm, paisates seesolijad nelja ilmakaarde. Ühe hoobiga nii ründajat ehmatatud kui ka lapsed ära saadetud!    Sinilill oli liiga kehv, et laste jaoks rohkemat teha: ta kleepis igale neist vaid raasukese mett selga. Sipelgas, kes maiustust märkas, hakkas lutsima ja viis lapse kaasa. Ent kui mesi teel otsa lõppes, sipelgas vihastus ning viskas lapse maha. Seda sinilillel vaja oligi.    Takjal, kes maantee ääres elunes, ei olnud vett ega mett, küll aga piisavalt uljust. Ta sidus mudilased puntrasse ja varustas konksudega. Nagu keegi mööda liikus, haakis takjas talle oma lapsepuntra külge.