Muistendid ja muinasjutud on rahvajutud, mis seletavad esemete, nähtuste või olendite päritolu. Sellised rahvajutud anti edasi põlvest põlve. Neis kajastub meie esiisade maailmapilt.
MUINASLOOD.
Vanasti oli inimesele maailmas palju salapärast. Loodusega pidi hästi läbi saama. Loodus võis inimest kiusata, kui teda pahandati, kuid ta võis ka head teha. Päris targad pidid loomade keeltki mõistma. Mäed, kivid, koopad elasid oma salapärast elu. Igal järvel, mäekünkal, orul, sool, allikal, järvel ja muistsel suurel ehitusel on muinaslugudes oma saamislugu, mida tänapäevalgi veel teatakse.
Paljude muinaslugude tegelased on inimesed, kellel arvati olevat erilisi tarkusi, võimeid ja oskusi. Vanasti usuti päriselt olevat ka ussikuningaid ja metshaldjaid, libahunte ja vanatonte ning paljusid teisi isemoodi olendeid, kelle välimust pole kuigi kerge ette kujutada. Usuti nõidumisi, paha sõna, silmamoondamisi, ussisõnade võimu, tondi ja näkilugusid ning paljut muudki.
Muistendid ja muinasjutud pärinevad ajast, kui õhtuti tule valgel aega veedeti ja üksteisele juttu vesteti, sest raamatuid polnudki.
Sügisel ja talvel pimeneb varakult. Vanasti, kui elektrit ja raadiot veel ei olnud, peeti õhtuti videvikku. Ajaviiteks ja meelelahutuseks jutustasid vanemad inimesed jutte ja esitasid mõistatusi.