-Muistend Miks mets kohiseb?
-Miks inimesed metsast peavad puid tooma?
Mida puud talumehele võiksid anda, kui ta neid maha ei raiuks?
-Jutustada lastele eestlaste muistsest ettekujutusest, et kõik nende ümber on elav ja hingestatud.
Sellepärast uskusidki inimesed, et puud võivad nendega kõneleda.
Vaadatakse vana ohvripuu pilte, või kui selline puu paikneb läheduses, tehakse sinna väike matk.
Miks inimesed ohverdasid puudele?
-Joonistame puud nagu ta oleks inimene.
Metsahaldjad.
Haldja nimi tähendas muinasjuttudes valitsejat, hoidjat, kaitsjat. Haldjas võis esineda väga mitmel kujul. Ta võis elada metsas, koopas, veekogus või elumajas või mis tahes hoones ja selle all. Selle järgi, kus haldjad asusid, said nad ka oma nime: metsa-, maja-, vee-, tuule-, udu-, mäe- ja teised haldjad. Olnud ka inimesehaldjaid.
Muistsed eestlased tundsid metsahaldjaid: Metsavana ehk Metsataat, Metsaema.
METSAVANAD.
Metsa ääres taluperes käis reinuvader tihti kanu näppamas. Ei aidanud midagi – pereisa võttis püssi üle õla ja läks kahjutegijat otsima. Varsti märkas mees rebase jälgi, hakkas jälgi mööda minema ja jõudis rebaseurka juurde. Saigi mees rebase kätte, võttis ta jalgupidi selga ja hakkas kodu poole sammuma.
Korraga näeb tedreparve lendamas, tõstab juba püssi palgesse, kuid mõtleb siis:
"Mis ma neist lasen. Tedrepojad alles noored, las kasvavad."
Kütt läheb edasi, kuid tee tundub imelikult võõras ja mets muutub ikka tihedamaks ja tihedamaks. Ta ronib pika kuuse otsa, et vahest kodu kuskilt paistab, aga ei midagi. Viimaks jõuab pimedus kätte ja mees istub kännu otsa.
Korraga silmab, nagu vilguks tuluke puude vahelt. Jõuabki mees majakese juurde, mille seinad ja katus on üleni sammaldunud. Uks läheb lahti ja välja astub taat, kõrge kasetohust kübar peas ja valge, puusamblaga läbikasvanud habe ees.
Taat kutsus talumehe tuppa.
Hirmunult astus mees imelikku majja. Kolde ees nägi ta eidekest ketramas. Eit ketras, aga koonlas ei olnud tal linad, vaid kasetohutakud. Telgedel oli kangas, see aga polnud riidest vaid õhukesest kasetohust.
Istu, puhka jalgu, kutsus taat. Sa olid metsas mu loomade ja lindude vastu lahke, tule, kostitame sind.
Vahepeal kattis eit laua ja hakati kehakinnitust võtma. Laual olid toiduks õunad, mustikad ja maasikad, vaarikad ja murakad, nende kõrval aga suur kasetohust kaljakapp.
"Söö, söö," sundis eit. "Me elame nii kaugel metsas, et sööme seda, mida metsast saame."
Kui nälg ja janu olid kustutatud, heitis mees magama sängi, mis oli valmistatud kasetohust.
Hommikul tuli vanataat talumehele saatjaks. Ta pani kasetohust kübara pähe, tohust viisud jalga ja puutakuse kuue selga. Taat nägi välja, et eemalt võis teda parem puuks, kui inimeseks pidada.
Eit andis talumehele kasetohust karbikese kolme õunaseemnega. Nendest kasvasid tare akna alla kolm magusate õuntega õunapuud.
Kuidas võis välja näha metsarahva eluase? Mida Metsataat ja Metsaema sõid? (metsaande)
- Mõelda muistend (rühmatööna):
Miks on kasel valge koor?
Miks vahtralehed meenutavad labakätt?
Miks sai kuusk endale lehtedeks okkad?
Miks haavalehed värisevad?
MIKS HAAVA LEHED VÄRISEVAD?
Mees läinud metsa haavapuud maha raiuma. Langemise juures kukkunud suur puu mehele peale ja teinud talle väga haiget.
Naine nutnud mehe juures kibedasti ja lausunud haavale:
"Saagu su lehed niisama värisema, nagu mu süda praegu sees väriseb!
"Sellest ajast peale hakanudki haava lehed värisema ja värisevad tänapäevani.
LEHED JA OKKAD E. Kuus
Kord vanal olnud mets ilma roheluseta. Siis ilmunud looduseätt oma lehekotiga ja hõiganud puudele:
"Hõi, pika-piha mehed, vammuseid valima!"
Need puud, kes siin niisama konutanud, jõudnud esimestena koti kallale.
Jäme kastan krahmanud endale suured sõrmjad lehed,
sitke saar sulgjad,
paks pärn südajad,
jalakas munajad karvased,
tema veli künnapuu munajad siledad.
Ka lepp ja paju karanud kraavist jaole. Üks haaranud ümarad saagjad, teine piklik-süstjad, ja lehed olnud otsas.
Kui looduseätil nende puude lehtvammused kokku traageldatud, astunud tema ette veel mänd, kuusk ja kadakas.
"Kuhu teie nii kauaks jäite?" tõrelnud ätt.
"Ehitasin orjale onnikest," vastanud mänd.
"Tegin ta onni ümber tarakest," kostnud kuusk.
"Ja mina," kõnelnud kadakas, "söötsin ta sokukest."
Looduseätt kaapinud peoga koti põhjast ja torisenud:
"Et orja juures olite, jäid teile okkad. Et aga teda ilusti aitasite, õmblen teile kõvemad kuued."
Ta jätnud lehtvammused traagelniitidele ning asunud orjaaitajate okkaid kokku õmblema - see töö tulnud tal väga tugev.
Igal sügisel hullab vinge tuul ringi. Okaspuude kuubesid ta rebida ei jaksa. Kuid lehtpuud sakutab ta talveks alasti ja puistab nende vammused laiali maha. Kui te ei usu, minge praegugi välja ja vaadake.