|
PÄIKE, KUU JA TÄHED
II Varsti aga juhtus nõnda, et rätsep pidi oma pükstele uue põhja panema - senine oli liiga hõredaks kulunud. Korjas kokku iga viimase kui sendi - ei jätkunud. Ja võttis suures hädas käärid kätte. Läks lepikusse, kus kedagi nägemas polnud, ronis suure kivi kukile, lõikas taevavõlvist paraja ümmarguse tüki välja. Siis juhtus ka rätsepa naisele õnnetus - kare ja pinnuline kirikupink oli temagi pühapäevaseeliku läbi kulutanud! Ja eks tema lõiganud kah selle jaoks taevavõlvist sobiva tüki välja. Järgmisel hommikul nägi Vanataat, mis vahepeal oli juhtunud. Väärutas pead, ütles sulasele: "Nüüd, Jaen, tuleb meil tõesti sinu nõu järele talitada! Mine sa alla maa peale, upita sealt, ma tirin siit ülevalt. Tõstame taevavõlvi nii kõrgele, et keegi teda enam puudutama ei ulatu." Ja tegidki nii - tõstsid taevavõlvi nii kõrgele, et keegi seda puudutama ei ulatu.Siis hakkasid rikutud kohtadele paiku panema.
|