| PÄIKE, KUU JA TÄHED
I Ennemuiste oli taevas nii madalal, et pikk mees võis teda käega silitada. Kord läksid rätsepa lapsed väljale. Nad ronisid suurte rändrahnude otsa ja hüüdsid üksteisele: "Ohoo, nüüd ulatume meie kah taevast käega kinni hakkama! Torgime sellele augud sisse. Vaatame õige, mis Vanataat ja need teised suured ja vägevad seal üleval teevad!" Ja hakkasidki rätsepa lapsed sõrmega taevavõlvisse auke torkima, et nende kaudu sinna sisse vahtida. Vanataat nägi seda, ütles sulasele: "Jaen, ae, Jaen! Näed nüüd, mis nad teevad! Torgivad taevavõlvi puha auke täis - kas see´s kellegi temp on. Ei oska midagi ette kah võtta, et nad seda edaspidi enam teha ei saaks." Sulane oli kiire taibuga ja arukas mees, mõtles kolm-neli päevakest, nii et pea kumises, ja ütles viimaks: "Ega see asi ju nii keeruline ei olegi - vaja taevavõlv kõrgemale tõsta." Vanataat pidas omakorda nädalat paar aru. Pahameel läks üle, lõi käega ja ütles: "Tea, kas maksab, Jaen. Ulakus see ju muidugi on, aga laste asi, tahavad näha, mis me siin teeme ja kuidas neid maailma asju korras hoitakse."
|
