Kui Vanaisa oli selle karistuse täide saatnud, näeb ta üht hilpharakat oksalt oksale lendamas. Linnuke laseb oma ilusat ülikonda  päikesepaistes läikida ja vilistab muretut laulukest . 
     "Kehkenpüks vihmakass," hüüab ta temale, "kas sul pole midagi muud teha kui eputada?"  
     "Vanamees," ütles see, "töö on must, ega mina või oma kuldkollast kuube rikkuda ja hõbekarva pükse mustaks teha. Mis sa ise selle kohta ütleksid?" 
      "Sina riidenarr!" hüüab Vanaisa pahuralt, "siitpeale olgu sul mustad püksid. Karistuseks ei pea sa oma janu kunagi jõest kustutama, vaid lehtedelt veepiisku jooma. Oma lustilist laulu pead sa ainult siis vilistama, kui teised loomad varjule poevad ja läheneva äikese ees hirmu tunnevad." 
     Jõesäng oli nüüd valmis saanud. Vanaisa valas oma kuldkausist vee sinna sisse. Ta elustas vett oma hinge-õhuga ja määras tema jooksu suuna. Nii sündiski Emajõgi. 

hilpharakas, vihmakass - peoleo

1.Vanasõna ütleb: Kuidas töö, nõnda palk!
   Miks sobiks see vanasõna jutu viimase osa pealkirjaks?
2. Kes loomadest said endale tubli töö eest aurüü?
....................................................................................
......................................................................................

3. Leia palast ja loe uuesti, mida Vanaisa ütles vähile ja
    peoleole.
     Kus peavad olema vähi silmad? ..............................
     Mida tohib juua peoleo? ..........................................