|
A. Jakobson I Nõndaviisi laisaelu elades jäi see hea südamega mehike viimaks päris nälga. Lõpuks ei teadnud ta enam, kust võtta ivakest, mida suhu pista. Mõtles ja mõtles, istus viimaks kännu otsa. Pani piibu põlema ning puhkes tühja kõhu pärast kibedasti nutma. Järsku kuuleb: keegi tuleb ta juurde, jääb ta ette seisma. Mees vaatab üles ning näeb, et see on väike sõbraliku näoga taat. Vaata nüüd ise, vennike, kuhu sa oled oma ulaeluga välja jõudnud. Aga olgu pealegi - sul on sõbralik süda endast vähemate vastu ja ma tahan sind aidata. Tee püünised, pane need maha ja hüüa metsaisa, küllap siis saak tuleb. Ja hall vanataat kadus nende sõnade juures sedamaid põõsaste vahele. 1. Miks kimbutas meest nälg?
|