Tiia Toometi järgi

    Vanal ajal rääkis vanaema vahel vana aja lugusid. Vana aja lugusid oli kuulata kõige mõnusam õhtuti, kui õhtusöök söödud, aga magamaminekuni veel aega. Siis võis vanaema nuruda, et ta räägiks.
     Ega vanaema alati viitsinudki, aga vahel ütles:
    “Võiks ju rääkida kah, sa mudi mul väheke kaelasooni, ma niikaua mõtlen!”
     Siis võis kindel olla, et nüüd need lood varsti tulevad.

     Neid lugusid oli mitut sorti. 
     Ühed olid need, mis vanaema endaga olid juhtunud. 
     Aga teised olid need, mis juhtusid kunagi väga-väga kaua ega tagasi. Neid lugusid oli vanaema kuulnud oma vanaema käest ja see omakorda enda vanaema käest. Need polnudki nagu päriselt juhtunud, sest neis räägiti vanadest meestest, kes loomade ja lindude keelest aru said; ussikuningatest; näkkidest ja sellest, kuidas mõni mägi või linn järve põhja vajunud oli.
     Kui vanaema niisuguseid lugusid rääkis, tõmbas südame alt midagi kokku. Oli kangesti õudne ja põnev ühekorraga.
 

Lahenda mõistatus! 1.  Vahend jääl sõitmiseks. 2. Õitseb peenral. 3. On kahe toa vahel. 4.  Lugu. 5.  Maja silm. 6.  Okaspuu.