Lagendikul kohtusid metskitsetalleke ja metsseapõrsake. Jäid, ninad vastamisi, seisma ja hakkasid teineteist uurima.
     "Oi, kui naljakad triibud sul on", ütles täpiline metskitsetalleke.
    "Oi, aga sina oled üleni täpiline, nagu kirjuks pritsitud," imestas triibuline metsseapõrsake. 
    "Olen täpiline, et paremini peitust mängida!"ütles metskitsetall.  
   "Ja mina triibuline, et paremini peitust mängida!" ütles 
metsseapõrsake.
     "Täpikestega on parem peitust mängida!" 

"Ei, triipudega on parem!"       "Ei, täpikestega!"       "Ei, triipudega!”

     Ja hakkasid muudkui vaidlema. Kumbki ei tahtnud järele anda.
     Samal silmapilgul kostis okste raginat ja praginat. Lagendikule tuli emakaru koos pojaga.
     Niipea, kui metsseapõrsas teda märkas, pistis plehku tihedasse rohtu. Kogu rohi oli täis triipusid, põrsas kadus sellesse, nagu oleks maa alla vajunud, 
    Kui kitsetall karu silmas, lipsas ta sedamaid põõsastesse. 
Päikesevalgus tungis lehtede vahelt läbi, igal pool värelesid kollased täpikesed. Kitsetall  kadus põõsaste vahele, nagu poleks teda üldse olnudki. 
    Emakaru ei haistnud neid ja tatsas mööda. 
2. Miks on paljudel loomapoegadel  triibud ja täpid? 
3. Värvi metsseapõrsas ja metskitsetall!