Georg Friedrich Händel

1685-1759

Händel sündis Halles 23.02.1685. Ta ilmutas varakult huvi muusika vastu; isa soovis talle paremat tulevikku ja õhutas teda õigusteadust õppima. Hertsog soovitas Händelil orelimängu õppida, mistõttu anti poiss kuulsa organisti Friedrich Wilhelm Zachovi käe alla. Tema juures õppis poiss orelit, klavessiini, viiulit ja kompositsioonialuseid ja kirjutas seal vähemalt 7 kirikukantaati. 1702 astus Händel ülikooli õigusteadust õppima, kuid kõrvalt töötas Halle kalvinistlikus toomkirikus abiorganistina. 1703 lahkus ta Hamburgi.

Hamburg (1703-1706)

Hamburgis sai Händelist kõigepealt viiuldaja Saksamaa tähtsaimas ooperiteatris, varsti aga istus ta klavessiini taga ja juhatas orkestrit ning 1705 tulid lavale ta esimesed ooperid – „Almira“ ja „Nero“. Händel oli alguses väga tugev orelil ja fuugade kirjutamises, kuid ei teadnud midagi meloodiast, mida ooper esmajoones vajab. 1703 käisid Händel ja ta sõber Johann Mattheson Lübeckis Buxtehudel külas, huvitudes vabanevast organistikohast, kuid tingimuseks oli abielu Buxtehude tütrega, mispeale mehed asja katki jätsid. Händel mõistis, et vajab ooperivallas veel tublisti koolitust ning veetis järgnevad aastad Itaalias.

Itaalia ja Hannover (1706-1712)

Itaalias külastas Händel Firenzet, Roomat, Napolit ja Veneetsiat. Roomas ja Napolis puutus ta kokku Corelli ja Scarlattiga, kes teda muusikaliselt tugevalt mõjutasid ning aitasid kaasa ka ta karjäärile. Roomas pääses ta mõjukaimate kardinalide muusikasalongidesse ja esitas seal 1708 oma esimesed oratooriumid, mida juhatas Corelli. Scarlatti eeskujul kirjutas Händel Itaalias sadakond kammerkantaati ning saavutas kohe suure edu ka oma ooperitega. Suurim menu oli ooperil „Agrippina“ 1709. a. Veneetsias. Händel omandas itaalialiku kirjaviisi ja see oli edaspidi ta käekirja peamine lähtepunkt.

Händelile tehti edu tõttu palju tööpakkumisi. 1710 võttis ta vastu kapellmeistri koha Hannoveri kuurvürsti õukonnas. Varsti sõitis Händel kaheksaks kuuks Londonisse. Seejärel sai ta pisut üle aasta Hannoveris kapellmeistri kohuseid täita, tegeledes orkestri- ja kammermuusikaga, sest õukonnas polnud ooperitruppi. 1712. lõpul sai ta loa uueks Londoni-reisiks, tingimusel, et tuleb tagasi, kuid see jäi täitmata.

London I. Ooperid

Händel võeti juba I Londoni-visiidil kuninganna Anne’i poolt suurejooneliselt vastu ning ooper „Rinaldo“ läks Kuninglikus Teatris sensatsioonilise menuga. Nüüd tõi Händel lavale veel mitu ooperit, lõi „Oodi kuninganna Anne’i sünnipäevaks“ ning kaks pidulikku kirikumuusikateost, mis kindlustas tema hea maine kuninganna silmis. Kui troonile tõusis George I, kartis Händel õukonda ilmuda ning korraldas sõprade abiga omapärase lepituskatse: kui kuningas koos õukonnaga Thamesil lõbusõitu tegi, ilmus kuninga laeva kõrvale teine laev muusikutega, kes esitasid Händeli juhtimisel pidulikku orkestrimuusikat. Kuningas olevat seepeale andestanud ja päästnud Händeli õukonna ebasoosingust. Händeli üks kaalukamaid orkestriteoseid – süit „Veemuusika“ sündis siiski vist ühe teise, 1717a toimunud uhke laevasõidu puhul ning lugu solvunud kuningast ja lepitust otsivast kapellmeistrist on juurde luuletatud.

1719 rajas itaalia muusikast vaimustatud Londoni koorekiht kuninga toetusel pidevalt tegutseva ooperiteatri. Londonisse kutsuti Euroopa parimad lauljad ja Händelist sai teatri muusikaline juht. Teater tegutses erakapitali toel ning pidas vastu kuni 1728. aastani, mil läks pankrotti. Sama aasta alguses tuli Londonis lavale „Kerjuseooper“, tõsisele itaalia ooperile teravalt vastanduv lõbus teatritükk. Ooperiakadeemiat püüti taastada, 1729 avati teater uuesti, kuid kasina eduga. Händel sattus sageli vastuollu lauljatega, tema kohta ilmus ränka kriitikat ning 1733. lõpetas Kuninglik Muusikaakadeemia tegevuse. Siit algas Händeli elu raskeim aeg: ta pidi võitlema pärast teist pankrotti rajatud konkureeriva ooperiettevõttega. 1737 tabas Händelit kolmas pankrot, kuid finantskrahhi tegid läbi ka tema konkurendid. Händel ei laostanud end ooperiga mitte ainult majanduslikult – 1737 tabas teda ajurabandus ja siitpeale jäi ta tervis järjest halvemaks.

Oma ooperites väljendas Händel dramaatilist tegevust ja suuri tundeid palju jõulisemalt kui itaallased. Teistest paremini suutis ta siduda üksikuid muusikalisi numbreid suurteks dramaatilisteks stseenideks ja nii on tema teostes pingestatud lavategevusel olulisem roll kui tema kaasaegsetes ooperites. Sellise dramaatilise ooperi esimene ja tänini hinnatud näide on „Julius Caesar“ (1724).

Händeli ooperite peategelased on antiikmaailma suured isiksused. Ooperisüžeesid valitseb armastuskolmnurk, kuid Händel suudab neis inimlikke tundeid ja karaktereid kujutada ületamatu eheduse ja ülevusega.

Geniaalse meloodiameistrina lisas Händel lavastaaride lihvitud laulukunstiga edvistavale itaalia ooperile palju lihtsat laululisust. Pikad da-capo-aariad suutis ta muuta kompaktsemaks ja kontrastirikkamaks. Oma hilisemates ooperites asendas ta selle lühemate ja lihtsamate aariatega, mis on tihti üles ehitatud üheainsa pika meloodiakaarena.

Händeli oratooriumid said menu osaliseks juba meistri eluajal ning paljusid esitati ka peale ta surma. Ooperitel pole aga nii hästi läinud – Händel lõi need žanri kriisiajastul, mil tõsine ooper kaotas oma koha muusikaelus. Händeli ooperite meespearollid, mis enamasti mõeldud kastraatlauljatele, valmistavad tänaseni ettekandmisel suuri probleeme. Tihti laulavad neid metsosopranid, mis on lavaliselt küll kummaline kuid muusikaliselt parem. Vahel kasutatakse ka kontratenoreid.

London II. Oratooriumid

Händel hakkas trükis avaldama orkestri- ja klavessiinimuusikat. 1734. pani ta varasematest ooperiavamängudest, tantsudest ja kammersonaatide orkestreeritud osadest kokku värvika tsükli – koos concerto grosso’t op. 3 Järgmisest aastast hakkas ta esitama oma kontserte orelile ja orkestrile ja andis need trükis välja. 1738 kirjutas ta meisterlikema orkestritsükli – 12 concerto grosso’t op. 6.

Esimeste oratooriumitega oli ta 1708 Roomas väga edukas, Londonis polnud ta seda žanri veel proovinud, 1732 KT-s esitatud „Esther“ oli ilmselt esimene oratoorium, mida Londonis üldse kuuldi. Händeli esimesed ingliskeelsed oratooriumid olid muusikaliselt üsna kirevad pasticciod varasematest ooperitest, ent vastuvõtt oli hea.

Oratooriumi üks edu põhjusi oli ingliskeelne tekst. Kuna ta oli sünnilt sakslane ja väljenduselt itaallane, päästis ta prestiiži vaid pöördumine inglaste rahvustunde poole. Esimene katse selles suunas oli J.Drydeni oodi „Aleksandri pidu“ komponeerimine 1736. Selles teoses jäljendas mõneti Henry Purcelli ja inglise kirikumuusikat.

Oratooriumi kõrgaeg algas 1739 teostega „Saul“ ja „Iisrael Egiptuses“. Inglise oratoorium oli žanr, mida Händel rajas ja esindas üksi. Ta võttis küll eeskuju itaalia oratooriumist, kuid tema väljenduslaad oli ooperlikum ja dramaatilisem. Keskne koht on kooril. „Iisrael Egiptuses“ on lausa koorieepos – soolo-osadele jääb seal üsna tühine roll.

Oratooriume kanti põhiliselt ette teatrisaalides. Händel juhatas väikese positiivoreli tagant orkestrit, väikest koori ja saatis soliste. Oratooriumi osade vahel oli tal tavaks esitada samal orelil ja oma orelikontserte.

Eriline koht on ta loomingus oratooriumil „Messias“ (1741 kolme nädala jooksul loodud, esiettekanne 1742 Dublinis). See on oratooriumitest ainud vaimulik teos. Libreto autor Charles Jennens. „Messia“ teksti omapäraks on oratooriumile iseloomuliku jutustuse täielik puudumine. Domineerivad prohvetite ennustused Messia tulekust ja mõtisklused tema missioonist. Kordagi esine Jeesuse nime ja vähe on otseseid viiteid tema isikule. Oratoorium esitab Jeesuse-lugu kõige laiemas ja sügavamas tähenduses.
„Messias“ on kolmeosaline. Esimese osa tekstis on ettekuulutused Messia tulekust, osa lõpus aga pastoraalne jõulustseen karjastega väljal ja ingli kuulutusega neile – lõik mis meenutab pisut saksa jõuluoratooriume. Teine osa on pühendatud Jeesuse kannatustele, surmale ja ülestõusmisele. Kolmanda, lühima osa teemaks on lunastus ja igavene elu.

Oratooriumi teine osa lõpeb kuulsa Halleluuja-kooriga, mis kuulutab Lunastaja ülestõusmist. Suhteliselt lühike kooriosa koosneb kirevalt üksteise otsa lükitud muusikalistest kujunditest. Iga uus tekstiosa toob kaasa uue muusikalise teema ja erineva kirjaviisi – kõrvuti on lihtne kooriharmoonia, kõigi häälte võimas unisoon, lühike fuugalik lõik ning see kõik kokku mõjub jõulise tervikuna.

Händeli populaarsuse suur tõus algas Dublinis (1741-42 9 kuud), mil ta esitas seal oma oratooriume ja orelikontserte. Londoni publik kuulis „Messiat“ 1743, kuid omaks võttis alles 1750, mil Händel hakkas seda regulaarselt ette kandma. Sellest ajast on „Messias“ enim ette kantud vokaalsuurteos.

1740. aastatel, mil meistri tervis oli järjest nõrgem, tõusis ta uuesti Londoni muusikaelu keskpunkti. Üks Händeli teoste edukamaid ettekandeid toimus 1749 kevadel. Kuningas tellis talt piduliku orkestrimuusika vabaõhupidustuste jaoks. Peo kõrgpunktiks oli tohutu ilutulestik, mistõttu nimetatakse orkestrisüiti „Tulevärgimuusikaks“. Selle avalikku proovi kuulasid 12000 inimest, kes peatasid kolmeks tunniks liikluse. Kuningas nõudis, et teoses oleks palju sõjaväeorkestripille ja poleks viiuleid. Händel oleks peaaegu kuningaga konflikti sattunud, sest tema komponeeris teose keelpillidega. Lõpuks tegi ta süidist puhkpilliversiooni. Teise, keelpillidega versiooni esitas Händel hiljem.

1751, kui Händel komponeeris „Jeftat“, hakkas kiiresti nõrgenema tema nägemine. Selle kohta kirjutas ta märkuse koori „How dark, O Lord, are thy decrees“ juurde. Järgmisel aastal tehti talle 3 edutut silmaoperatsiooni ja Händel jäi pimedaks. Siitpeale jätkas ta tegevust dirigendi ja organistina nind redigeeris mõningaid vanu teoseid, ent ei loonud midagi uut juurde. Händel suri 14.04.1759 ja ta maeti tuhandete inimeste osavõtul Westminster Abbey’sse tõelise rahvuskangelasena.

http://www.miksike.ee/documents/main/referaadid/bach_versus_handel.htm