George Gordon Noel Byron

George Gordon Noel Byron (tuntud ka kui Lord Byron, 22. jaanuar 1788 London – 19. aprill 1824 Mesolóngi, Kreeka) oli inglise romantistlik luuletaja. Ta oli admiral John Byroni poeg ja matemaatik Ada Lovelace'i isa. Ta sai tuntuks mitte ainult oma luuletustega vaid ka ekstsentrilise eluviisi, armuafääride, võlgade ja intsestisüüdistuste tõttu. George Byron kasvas üles Aberdeenis, kus teda kasvatas šoti Gighti aadlisuguvõsast pärit ema Catherine Gordon. Inglise viitseadmiralist isa John "Mad Jack" Byron oli surnud juba 1791. aastal. Byronil olid kompjalad ja ta kannatas selle puude pärast, mis takistas tal seltskonnaelus osalemast, sest ta ei saanud näiteks tantsida. Kümneaastaselt päris ta pärast oma vanaonu surma mõisa Nottinghamshire'is ja aadlitiitli Baron Byron of Rochdale in the County Palatine of Lancaster ja pärast täisikka jõudmist ka koha Lordidekojas. Kuna mõis oli halvas seisukorras ja tõi vähe sisse, kolis ta koos emaga Nottinghami. Ta õppis Cambridge'i ülikooli Trinity College'is. 1809. aastal asus ta reisile Vahemeremaadesse, sest Napoleoni sõdade tõttu oli suures osas Euroopast reisimine raskendatud. Läbi Lissaboni sõitis ta Hispaaniasse, külastas seejärel Maltat, Albaaniat, Kreekat ja Väike-Aasia rannikut.

1812. aastal tuli avalikuks tema suhe abielus naise Lady Caroline Lambiga, mis põhjustas seltskondliku skandaali. Caroline Lambi abikaasast sai hiljem Suurbritannia peaminister.

1815. aastal abiellus ta Anne Isabella Milbanke'iga, kuid abielu oli täis pingeid. Neil sündis tütar Lady Augusta Ada, kuid Anne Isabella lahkus Byroni juurest 1816. aasta jaanuaris ja võttis lapse kaasa.

1816. aastal läks Byron Šveitsi. Ta veetis suve Genfi järve ääres Villa Diodatis, kus tutvus luuletaja Percy Bysshe Shelley ja tema tulevase naise Mary Godwiniga. Seejärel läks ta Veneetsiasse, kus huvitus armeenia kultuurist ning õppis armeenia keelt. Ta kirjutas raamatuid armeenia keelest ja grammatikast.1823. aastal elas ta Genovas, kuid lahkus sealt juulis, jõudes augustis Kefallinía saarele, et toetada kreeklaste vabadusvõitlust. Ta kulutas 4000 naelsterlingi oma raha, et varustada kreeklaste laevastikku. Kefallinialt suundus ta Mesolóngisse kreeka väepealiku Alexander Mavrocordatose juurde, kellega koos hakkasid nad kavandama rünnakut türklaste käes olevale Lepanto kindlusele. Veebruaris Byron haigestus. Pärast külmetust aprillis haigus ägenes ja 19. aprillil suri ta malaariasse. Kreeklaste seas sai temast kangelane. Luuletaja Dionísios Solomós kirjutas ta surma puhul luuletuse. Βύρων (Víron) on Kreekas siiani populaarne mehenimi.

Alustas loomingut luuletuste kirjutamisega, mis said suure kriitika osaliseks. Niipea kui oli 1812 avaldanud "Childe Haroldi palverännaku" kaks esimest laulu, sai ta paugupealt kuulsaks. Tema peateoseks peetakse 17 laululist „Don Juani“, mille lõpetamine jäöi tal pooleli. Byroni teostes kajastub maailmavalu, kui ta tunneb rõõmu loodusest ja seal toimuvast. Tegelased tema teostes on intelligentsed, julged ja kirglikud, kuid samas haavatavad ja üksikud, leidmata rahu ja õnne. Sellega lõi ta kirjandusliku kangelase arhetüübi (Byronic Hero).

Teosed: "Jõudeaja tunnid" (Hours of Idleness, 1806) "Childe Haroldi palverännak" (Childe Harold's Pilgrimage, 1812 – 1818) "Gjaur" (1813) "Korsaar" (1814) "Lara" (1814) "Heebrea meloodiad" (Hebrew Melodies, 1815)"Manfred" (1817) "Don Juan" (1819–1824; lõpetamata poeem) "Beppo" (1818) "Mazeppa" (1819) "Dante ennustus" (The Prophecy of Dante, 1819) "Kain" (Cain, 1821) "Kohtunägemus" (The Vision of Judgement, 1821) "Pronksiaeg" (1822)