HIV

Mis haigust tekitab

HIV on viirus, mis suurendab inimeses vastuvõtlikkust teistele nakkushaigustele. Nakkus, mis halastamatult hävitab inimese organismi võimet kaitsta end haiguste eest. Inimese organism muutub väga vastuvõtlikuks kõikvõimalikele haigustele (ka sellistele, mida terve immuunsüsteemiga inimesed põevad harva ja mille põhjustajateks on suhteliselt ohutud bakterid, seened jmt). Samuti võivad hakata arenema harvaesinevad kasvajad.

HIV- nakkuse viimases faasis kujuneb välja AIDS. See ei ole iseseisev haigus, vaid avaldub mitmesuguste harvaesinevate nakkushaiguste ja/ või pahaloomuliste kasvajatena. Kuigi HI- viirusega nakatumisest AIDSi kujunemiseni võib kuluda kümmekond ja isegi enam aastat, ei kao viirus organismist kuhugi ning nõrgestab immuunsüsteemi järk- järgult

Tekitaja nimi

HIV (human immunodeficiency virus) on inimese immuunsüsteemi kahjustav retroviirus. (retroviirus on viirus, mille genoom koosneb kahest RNA molekulist).

Tekitaja reservuaar

HIV kinnitub rakkudele, mille pinnal on CD4- molekule. Olulisimad sihtrakud on T- helperrakud, mis normaalselt koordineerivad immuunvastuse tugevnemist ja suunatust. Viirus on võimeline tungima ja paljunema ka makrofaagides ning kesknärvisüsteemi gliiarakkudes. Viiruse RNA integreerub raku omaga ning viirust ei ole ilma raku hävitamata võimalik hävitada.

Viiruste peamine paljunemiskoht on lümforetikulaarne kude, muuhulgas lümfisõlmed ja luuüdi. Viirused tekivad ja hukkuvad pidevalt, arvatakse, et iga päev vahetub kolmandik plasma viiruste koguhulgast

Tekitaja ülekanne

Nakkusohtlikud materjalid on:

• veri
• kõik verd sisaldavad kehavedelikud
• sperma, vaginaalsekreet
• koed
• muud potentsiaalselt nakkusohtlikud kehavedelikud (liikvor, liigesevedelik,

pleuravedelik, kõhukelmevedelik, südamepaunavedelik, lootevedelik)

Nakkusohtlikud ei ole:

• roe, ninasekreet, sülg (välja arvatud hambaravi protseduuride käigus), röga,

higi, pisarad, uriin ja oksemassid, juhul kui need ei sisalda verd

Kokkupuutetüübid ja nende nakatumisriskid:

1. . nakatumisrisk nahkaläbiva vigastuse korral

· HIV-positiivse verega kokkupuutel 0,3%

· HBsAg-positiivse ja HBeAg-positiivse verega kokkupuutel 37–62%

· HBsAg-positiivse, kuid HBeAg-negatiivse verega kokkupuutel 23–37%

· HCV-positiivse verega kokkupuutel 1,8% 34

2. Nakatumisrisk limaskestaga ja konjunktiiviga kokkupuutel:

• HIV-positiivse verega kokkupuutel 0,09%

3. Nakatumisrisk kahjustatud naha kontaktil

• HIV-positiivse verega kokkupuutel alla 0,09%

Nakatumisrisk suureneb:

• suure hulga verega kokkupuutel
• kokkupuutel nähtavalt verega kontamineerunud vahendiga
• kokkupuutel potentsiaalse nakkusallika veenist või arterist vahetult eemaldatud

terava vahendiga

• sügava vigastuse korral
• kokkupuutel nakkusallikaga, kes on HIV-infektsiooni terminaalstaadiumis

Igasugune otsene kontakt nahapinna või limaskestade ja kontsentreeritud HIV-ga

(teaduslaborites) vajab kokkupuutejärgse profülaktika vajaduse kaalumist.

Kliinik (vanus)

Esimene HIV- nakatanu avastati Eestis 1988 aastal. Esimesed AIDSi juhud diagnoositi 1970- ndate lõpus ja 1980-ndate algul USA läänerannikul Haiitis. Enne seda oli haigus levinud Aafrikas, esimesed juhud olid tõenäoliselt 1960. aastatel. Haigus levib endiselt kiiresti, eriti Aafrikas, mõnedes Aasia maades ning Lõuna- Ameerikas.

Mikrobioloogilise materjali võtmine

HIV nakkust ei ole võimalik diagnoosida ilma laboratoose uuringuta, mis põhineb enamasti viirusinfektsiooni tekitatud antikehade määramisel veres. Antikehad ilmuvad verre enamasti 2-4 kuud pärast nakatumist, kuid sellest võib kuluda kuni kuus kuud. Antikehad säilivad veres elu lõpuni. Viirust võib määrata ka koekultuuris kasvatamise teel ning polümeraasahelreaktsiooni abil. Neid meetodeid kasutatakse eelkõige vastsündinute puhul, kuna emalt saadud antikehad välistavad seroloogilise diagnostika kuni 2 aastaseks saamiseni. Lämmastikaluste järjekorra alusel viiruse genoomis määratakse selle alatüüp (A-H).

HIV infektsiooni staadiumi määramisel on püütud kasutada mitmeid erinevaid laboratoorseid parameetreid; neist informatiivsemad CD4- lümfotsüütide hulk veres ning HI- viiruse sisaldus plasmas. Plasmas olev viiruste hulk näitab üsna hästi korreleeruvat haiguse progresseerumisega ning see ennustab juba aastateks ette HIV- infektsiooni progresseerumise kiirust ja AIDSi staadiumi tekke aega.

ELISA – teine põlvkond või mõni teist tüüpi testsüsteem, võrreldes esmasdiagnostikaks kasutatuga;

Western Blot test (WB) – võimaldab määrata HIV-1/HIV-2 viiruse strukstruktuursete valkude vastaseid antikehi. Tundlikkus >95%, spetsiifilisus >98%;

HIV-antigeeni määramine (HIV-1 viiruse valk p24); 2.3

Tulemused

Kõikide testide tulemus võib olla negatiivne, positiivne või selguseta.

• Negatiivne tulemus – ELISA negatiivne tulemus. Oluline on arvestada võimalikku aknaperioodi ja testimist vajadusel korrata.
• Positiivne tulemus – ELISA positiivne tulemus, mis on kinnitatud Western Bloti positiivse tulemusega.
• Selguseta tulemus – ELISA positiivne tulemus ja WB selguseta või negatiivne tulemus või ELISA positiivne ja HIV-antigeeni määramise selguseta või negatiivne tulemus. Põhjuseks võib olla serokonversioon või ristuvad alloantikehad või autoantikehad.
• Väikese riskiga isikud, kellel on testi selguseta tulemus, ei ole tavaliselt nakatunud HIV-1 ega HIV-2-ga. Selguseta tulemusega testi tuleb alati korrata 3–12 nädala möödudes.

Valepositiivse tulemuse all mõeldakse positiivset testitulemust, mis kinnitaval diagnoosimisel osutub negatiivseks.

Valepositiivsuse põhjuseks võivad olla:

1. administratiivne viga (kliinikus või laboris), selle väljalülitamiseks tuleb positiivse tulemusega HIV-testi alati sama meetodi abil korrata
2. hiljutine vaktsinatsioon
3. haigused, näiteks autoimmuunhaigused
4. rasedus.

Ravi

HIV-infektsiooni spetsiifiline ravi seisneb viiruse replikatsiooni pidurdamises ja seega immuunsüsteemi funktsiooni säilitamises. Ravi eesmärgiks on viiruse hulga vähenemine alla laboratoorselt määratava taseme ning immuunrakkude (CD4-lümfotsüüdid) arvu suurenemine.

Ravi alustamise kriteeriumiks on kliiniline sümptomaatika ja CD4-lümfotsüütide ning viiruste hulk (RNA koopiat/ml). Ravi seisneb eri toimemehhanismiga antiretroviirusravimite (nukleosiidsed pöördtranskriptaasi inhibiitorid, mittenukleosiidsed pöördtranskriptaasi inhibiitorid ja proteaasi inhibiitorid) kombineerimises. Ravi efektiivsust hinnatakse viiruse hulga vähenemise ja immuunrakkude arvu suurenemise alusel teatud ajaühiku vältel.

Ravi eesmärgid peaksid alati olema maksimaalsed, st viiruse replikatsiooni pikaajaline supressioon, immuunsüsteemi funktsiooni säilitamine ning taastamine, elukvaliteedi parandamine, HIV-ga seotud haigestumise ja suremuse vähendamine, kaudselt ka nakkuse leviku vähendamine ja oportunistlike infektsioonide ning kasvajate vältimine.

Profülaktika

HIV- epideemia levikut ei ole võimalik takistada vaktsiinide ega ravimite abil. Kuna HIV võib levida ainult inimestevaheliste intiimkontaktide ja vere kaudu, on oluline, et inimesi, kellel on oma eluviiside tõttu oht HIV- nakkust saada, nõustataks nakkuse vältimise osas. Sugulisel kontaktil saadud nakkusi on võimalik vältida, kui mees kasutab vahekorra ajal kondoomi. Nagu näitavad rahvusvahelised kogemused, on narkomaanide seas raske selgitustööd teha. Neile suunatud kampaaniate abil, mille käigus jagatakse infot vere kaudu levivate haiguste ning nõelte ja süstalde vahetamise kohta, on siiski suudetud narkomaaniaga kaasnevate HIV- nakkuste arvu vähendada.

HIV- nakkuse vastast vaktsiini lähematel aastatel tõenäoliselt kasutusele ei tule. Läbiviidud vaktsiinikatsetuste alusel tundub, et tõhus vaktsiin peaks tekitama nii rakulise kui homoraalse immuunsuse HIV vastu.

KASUTATUD KIRJANDUS

Maimets, M. (2000). Infektsioon haigused. Tallinn: AS Medicina.

http://et.wikipedia.org/wiki/Retroviirus

www.hiv.ee