Napoleon I, Prantsusmaa au ja häbi

Oma arutluses annan ülevaate Prantsuse väejuhi ja riigitegelase Napoleon Bonaparte elust ja tegudest. lõikudes käsitlen järgmisi teemasid: lapsepõlv, kiire läbilöök sõjaväelasena, keisriks kroonimine, „Tsiviilkoodeks”, saatmine Elba saarele, troonile naasmine ning St. Helena saarele saatmine.

Napoleon Bonaparte sündis 15. augustil 1769. aastal Korsika saarel. Ta oli pärit vaesunud aadli perest. Tal oli palju õdesid ja vendi. Juba 9-aastasena saadeti ta Prantsusmaale sõjakooli. Kõigepealt õppis ta Brienne sõjakoolis ja hiljem ka Pariisi kõrgemas sõjakoolis. 1792. aastal astus ta jakobiinide klubisse.

Revolutsioon avas Napoleonile kiire tõusutee – juba 24-aastasena ülendati ta kindraliks. Ta paistis silma vapruse ja määratu tahtejõuga. Itaalias 1796-1797 saavutatud võidud tõid talle parima vabariikliku kindrali kuulsuse. Sõjaväe abil haaras auahne ja julm Napoleon 1799. aastal 18. brümääri (9. nov) riigipöördega Prantsusmaal võimu ja kehtestas uue riigikorralduse, Konsulaadi, ja sai ise esimeseks konsuliks. Rahvahääletuse tulemusena sai ta 1802. aastal eluaegseks konsuliks.

1804. aastal kuulutas Senat Napoleon Bonaparte Prantsuse keisriks. Sellega lõppes ka Prantsuse Vabariik. Vana ajaloolise tava kohaselt pidi keisriks kroonima paavst. Napoleon keeldus aga Rooma minemast ja kutsus Püha Isa Pariisi. Ta lubas paavstile vastu tulla, kuid tegi seda jahiülikonnas jahiseltskonna ja klähvivate koerte saatel, jättes sellega mulje, nagu oleks jahilkäik olulisem kui Püha Isa vastuvõtt (tegelikult ei olnud Napoleon sugugi innukas jahimees). Kroonimise kõige pühamal hetkel, kui paavst valmistus talle krooni pähe panema, haaras ta selle paavsti käest ja pani ise endale pähe, märkimaks asjaolu, et ta ei ole krooni kellegi käest saanud. Seejärel pani ta ise krooni pähe ka enda kõrval põlvitavale abikaasale Josephinele.

Pärast seda, kui oli sõlminud rahu Austria ja Inglismaaga, hakkas Napoleon korraldama riigi siseolusid kodanluse huvides. 1802. aastal pani ta kehtima uue seadustekogu, „Tsiviilkoodeksi” (ehk Napoleoni koodeksi). Keskajaga võrreldes jäeti kõrvale seisuslikkus ja kodanikud tunnistati juriidiliselt üheõiguslikeks. Tühistati sünnipärased eesõigused ja ka vaimulike eesõigused.Võrdsus jäi puuduma mehe ja naise ning isa ja laste suhetes. Naisel polnud õigust perekonna omandile, abielu sõlmimiseks vajas poeg kuni 26. ja tütar kuni 21. eluaastani vanemate luba.

Prantsusmaa saavutas Euroopas ennenägematu ülemvõimu. 1812. aastal ebaõnnestus sõjakäik Venemaale. Napoleoni võitmiseks ühinesid siis Preisimaa, Venemaa, Rootsi ja Austria. Napoleon sai Leipzigi lahingus lüüa ning loobus 1814.aastal troonist. Liitlased saatsid ta Vahemeres olevale Elba saarele. Pärast Elba saarelt põgenemist marssis Napoleon ustava väe saatel Pariisi ühtki lasku tulistamata ning valitses keisrina veel 100 päeva. Teist korda loobus ta troonist pärast seda, kui tema väed Waterloo lahingus purustati. Ta suri Inglismaa vangina St. Helena saarel 1821. aastal.

Napooleon oli nii Prantsusmaa au kui ka häbi. Kõige positiivsema asi, millega ta ajalukku on läinud on „Tsiviilkoodeks”, milles kirjas olevatest põhimõtetest enamus kehtivad ka tänapäeval Euroopas. Ajalukku on läinud ka tema ebaviisakas käitumine keisriks kroonimisel. Arvan, et Napoleon on üks ajaloo suurimaid väejuhte (joonetaktika asendamine ründekolonnidega ja uuenduste läbiviimine sõjaväe varustamises mis võimaldas sõjaväe liikumist tunduvalt kiirendada) ja ka riigimehi (kehtestas nn Napoleoni koodeksi).