Madame Pompadour

 

 

Sissejuhatus

Prantsuse kuninga Louis XV metrissil Madame de Pompadouril on eriline koht ajaloo suurte favoriitide seas: ta oli korraga nii armastaja kui ka tegelikku võimu teostav naine, kelle "valitsusaeg" kestis kakskümmend aastat. Ta polnud ainult kaunis, vaid ka arukas ja suhteliselt haritud. Ta oli tuttav valgustusajastu filosoofidega, sõbrustas entsüklopedistidega ning oskas samas raskemeelsusele kalduva monarhi katkematute sidemetega enda külge köita. Kuigi kuninga armastus kippus ajapikku lahtuma, säilitas proua de Pompadour oma poliitilise mõjuvõimu- pani ametisse ja vallandas ministreid, jagas nõuandeid  diplomaatidele ja väepealikele, hoidis kontrolli all riikidevahelisi läbirääkimisi ja esines kõikide kunstide kaitsjana, olles tõeline kultuuriminister ammu enne, kui see sõnagi välja mõeldi.

Lapsepõlv

Jeanne-Antoinette Poisson sündis 29. detsembril 1721. Tema lapsepõlv ei olnud alati kerge. Isa jättis perekonna maha ja ema pidi kahte last üksi üles kasvatama. Ta oli ka väga nõrga tervisega, kel oli alati kurgu ja ninaga probleeme. Kui Jeanne-Antoinette oli 9-aastane, pani tema ema Louise Madeline de la Motte tütrele hüüdnimeks Reinette, mis tähendas väikest kuningannat. Ta ütles tütrele, et kunagi saab temast kuninga armuke. Kaheksandast kuni kaheteistkümne eluaastani  veetis Reinette palju aega Ursuline nunnakloostris Poissys. Sealt sai ta oma algelise hariduse ja tärkas huvi kunsti vastu.

Kui Reinette jõudis abieluikka, tehti talle abieluettepanek Charles Guillaume le Normanti d`Etoilesi poolt. 1741. aastal nad abiellusid ja 1744. aastal sünnitas neiu oma esimese tütre Alexandrine. Ta armastas oma meest väga, öeldes talle, et ei jäta teda kunagi maha, muidugi väljaarvatud kui kuningaga tegemist just ei ole. Natukene aega peale abielu hakkas ta otsima võimalusi, kuidas pääseda kõige eksklusiivsemasse seltskonda. Varsti hakkas ta võõrustama Voltairet ja Montesquieu oma d`Etoilesi võõrastemajas. Ei võtnud kaua aega, kui tema nimi oli tuntud üle kogu Pariisi ja isegi kuningas oli temast kuulnud.

1744. aastal  tekkis Reinettel võimalus saada kuninga armukeseks, sest sel aastal suri kuninga endine armuke Duchess de Chateauroux. Peale Reinette ilmumist maskiballile, pandi ta elama Louis XV paleesse. Kuningas oli juba peale esimest kohtumist tema ilust ja oskustest lummatud. 15. septembril 1745, oli Reinette seaduslikult oma abikaasast lahutatud ning ta nimetati markiis de Pompadouriks, kuninga ametlikuks armukeseks.

Kuninga armukesena

Peale edusamme kohtus, muutus ta väga tagasihoidlikuks ja püüdis võita teista heakskiitu, hoolimata paljudest, kes tema peale viha valasid, tema keskklassi tausta pärast.

Ta oli väga edukas, leides moodusi, kuidas kuninga meelt lahutada. Des Petits Cabineti teatris lõbustas ta kuningast 122 etendusega. Ta planeeris kuningale ka palju intiimpidusi ja õhtusööke, et kuningat rahuldada.

Markiis de Pompadour oli hästi tuntud kui kunsti ja kirjanduse kaitsja. Tal oli suur raamatukogu koos tuhandete raamatutega. Ta oli ka väga edukas oma kunstiande poolest. Tohutu huvi kunsti vastu andis talle ka võimaluse sisustada palju hooneid, nagu näiteks d`Evereuxi hotelli.

Kuna ta ei saanud enam oma armastatu nõudmisi täita, peale 1750-ndat aastat, suhe kuninga ja markiisi vahel põhines vaid sõpruses. Sellest ajast alates hakkas ta suuremat rolli mängima poliitikas ja Prantsusmaa valitsuses. 12. oktoobril 1752 tegi kuningas temast hertsoginna, suurim teene, mida ta oleks talle suutnud anda. Oma suurte nõudmiste poolest, mida oli kuningalt soovinud, hakati teda hukka mõistma ja süüdistati teda kõiges vigades, mis tol hetkel Prantsusmaal toimusid. Hoolimata rahva arvamusest, kuningas jäi oma armukesele truuks.

Markiis de Pompadour, kes oli andnud kogu oma energia riigipoliitikasse, oli psüühiliselt kurnatud ja jäi haigeks. Ta suri 15. aprillil 1764.

Kokkuvõte

Markiis de Pompadour, neiunimega Jeanne-Antoinette Poisson, oli Prantsuse kuninga Louis XV ametlik armuke aastail 1745-1751. Ta köitis kuningat  muu hulgas sellega, et korraldas teatrietendusi, vastuvõtte ja jahilkäike koos õhtuste pidudega, aidates nii vältida igavust. Markiis de Pompadour koondas õukonda ka teadlasi, kirjanikke ja kunstnikke, esinedes ise metseenina. Ta kasutas oma mõju ka välispoliitika juhtimiseks ja esimese daami positsiooni saavutamiseks seltskonnas. Palju räägiti küll armastusest, kuid tegelikult selles välise veetluse ja armukeste vahetamise karussellis tunded hoopis kustusid.

 

 

Kasutatud kirjandus:

1. Uurimustöö kui õppimise moodus. Loetud Internetis 24.05.2006 aadressil:

http://www.gutenberg.org/dirs/1/1/9/5/11956/11956-h/images/215.jpg

2. Uurimustöö kui õppimise moodus. Loetud Internetis 24.05.2006 aadressil:

http://encyclopedia.laborlawtalk.com/wiki/images/thumb/e/eb/300px-Madame_de_Pompadour.jpg

3.Uurimustöö kui õppimise moodus. Loetud Internetis 24.05.2006 aadressil: http://www.wallacecollection.org/exhibitions/pompadour/

4. Uurimustöö kui õppimise moodus. Loetud Internetis 24.05.2006 aadressil:

http://departments.kings.edu/womens_history/pompadou.html

5. Uurimustöö kui õppimise moodus. Loetud Internetis 24.05.2006 aadressil:

http://www.marquisedepompadour.com/versionAnglaise/texteacceuil-VA.html

6. Uurimustöö kui õppimise moodus. Loetud Internetis 24.05. aadressil:

http://www.chateauversailles.fr/en/230_madame_de_Pompadour.php

7. Èvelyne Lever. Madame Pompadour. Kirjastus "Kunst". Tallinn 2003

8. Helmut Piirimäe. Inimene, ühiskond, kultuur III. Kirjastus "Koolibri". Tallinn 2001

9. http://www.kesknadal.ee/index.php?aid=8230