Kutsehaigused
Ajalooline ülevaade

Kutsehaiguste ajalugu on pikk.  Esimesi teateid tolmust tingitud kopsuhaiguste kohta leidub juba kreeka ja rooma kirjanduses 6.--4. sajandil  e.m.a. Pandi tähele , et  kulla- ja  hõbedamaagi  kaevandajatel tekkis  küllaltki lühikese  ajavahemiku pärast surumistunne rindkeres ja õhupuudustunne. Hippokrates kirjeldas kaevuritel veel valusid rindkeres, tugevat hingeldust ja kahvatust. 15.sajandil teati juba kindlalt, et kaevandamisel tekkiv metalle sisaldav maagi tolm on mäetöölistel esineva kopsuhaiguse põhjuseks.
Mõnede kutsetööga seotud tegurite tervist kahjustavale toimele pöörasid tähelepanu 16.sajandil Agricola ja Paracelsus. Agricola kirjutas 1556. a. oma raamatus "De re metallica" ("Metallist") metallitöölisi ja kaevureid tabavatest kutsehaigustest, pöörates erilist tähelepanu kopsude tolmukahjustusele kaevuritel. Metallitöölistel diagnoosis ta kätel sügavaid haavandeid. Paracelsus mainis 1557. a. oma raamatus "De morbis metallicus" ("metalli põhjustatud haigused") naha muutusi, mis  olid tingitud metallisooladest.
Rohkesti tähelepanekuid kutsehaiguste kohta tegi 1700. a. itaalia professor Bernardino Ramazzini oma monograafias "De morbis artificium diatriba" ("Käsitööliste haigustest"). Paljud tema tähelepanekud ei ole kaotanud tähtsust isegi tänapäeval. Muu hulgas kirjeldas ta sagedat bronhiaalastmat möldritel ja nahakahjustusi pesupesijatel. Tema raamat sisaldas kutsehaiguste kohta rikkalikku faktmaterjali ning oli tol ajal põhjalik käsiraamat.
Inglane P. Pott kirjeldas esimesena 1755. a. munandikotivähki korstnapühkijatel.  Varem ei pööratud kutsevähile tähelepanu.
M. Lomonossov esitas oma 1763. a. ilmunud raamatus "Metallurgia ja mäetööstuse alused" andmeis tolmust tingitud kopsuhaiguste kohta. Sel ajal ei olnud teada, milline patoloogiline protsess kopsutolmumuse puhul kopsudes toimub, ja seda haigust kirjeldati kui mäetööliste "tiisikust".
1847. a. ilmus A. Nikitini raamat "Tööliste haigused ja nende profülaktikaabinõud", mis käsitles tolle aja põhilisi tööhügieeni ja kutsepatoloogia küsimusi.
Tehnika arenguga ja uute seadmete ning keemiliste ühendite kasutuselevõtmisega suurenes tervist kahjustavate tegurite hulk. sellest tingitult kasvas ka kutsehaiguste arv ning elavnes ühtlasi arstiteadlaste ja praktikute huvi nende uurimise vastu. Näiteks  vibratsiooni tervist kahjustavale mõjule vihjas juba F. Erisman 1877. aastal. Esimene spetsialiseeritud kutsehaiguste kliinik asutati 1910. a. Milanos
Venemaal hakati tööhügieenile ja kutsehaigustele pöörama suurt tähelepanu 19. sajandi teisel poolel.
Saksakeelsest kutsehaigusi käsitlevast kirjandusest tuleb olulisena esile tõsta F. Koelsch'i raamat "Handbuch der berufskrankheiten", mis ilmus Jenas 1959. a. Rohkesti kordustrükke on Ameerika Ühendriikides väljaantud.


Kasutud materjal:
Scripta Medicorum "Kutsehaigused"

http://osh.sm.ee/legislation/juhend-kutsehaigused.htm#kutsehaigus