ILUS SUVEPÄEV

Oli ilus suvepäev, kell oli alles 6.30. ja mul oli plaan minna kalale. Olime juba eelmisel õhtul sõpradega kokku leppinud, et saame kell seitse kohaliku järve põhjapoolses otsas kokku.

Ma võtsin oma uue spinningu, tegelikult oli see üldse mu esimene ritv, kuna ma polnud kunagi varem kalal käinud. Sidusin selle oma ratta külge ja asusin järve poole väntama. Ilm oli kala püüdmiseks lausa super, päike paistis, oli piisavalt jahe ja tundus, et täna näkkab kohe eriti hästi.

Olin järve äärde pisut hilinenud ja seetõttu mu sõbrad juba püüdsid. Mihkel oli isegi juba ühe pisikese haugi kätte saanud ja ta tõttas seda mulle näitama. Poiss oli kala pärast väljatõmbamist oma telefoniga uimaseks koksanud, kuna midagi paremat ei olnud käepärast.

Kui mina lõpuks püüdma hakkasin, selgu,s et mul oli tamiil sõlme läinud ja ma pidin esmalt tükk aega seda lahti arutama. Lõpuks see siiski õnnestus. Juba esimese viske ajal tundus, et keegi jälitab mu lanti, aga ma kerisin ilmselt liiga kiiresti ja seetõttu jäi kala kätte saamata. Ülejäänud ajal ei õnnestunud mul ühtegi kala isegi mitte näha ja olin hakanud mõtlema koju minemisest. Lõpuks umbes lõunapaiku leppisime kokku, et teeme kõik ühe viske veel ja lähme koju.

Kuid selle viimase viske alal juhtus midagi erilist, ma tundsin, kuidas landi tagasikerimine muutus väga raskeks, esmalt mõtlesin ma, et see on kuhugile kinni jäänud, kuid siis hakkas see liikuma. Ma sikutasin kogu jõust, kuid kala oli minust tugevam, seetõttu pidin sõbrad Mihkli ja Mardi appi kutsuma. Nad tulidki ja lõpuks saime kolme peale selle haugi veest välja. Ta oli tohutult suur ja siples kõvasti, kuid Mihkel lõi ka minu haugi oma suure mobiiltelefoniga uimaseks. Keegi meist polnud varem nii suurt kala kätte saanud ja seepärast oli see päev meie jaoks eriline.

See oli ka minu ilusaim ja toredam suvepäev, mil ma sain teada, et ka algaja kalamees võib oma esimesel korral kätte saada kolme koma kuue kilose haugi. Just niipalju mu kala kaaluski.