HALLHÜLJES

 

Sissejuhatus

 

Hallhüljes võib olla kuni 3,5 m pikk ja kaaluda kuni 315 kg. Tal on paks rasvakiht, tänu millele on ta suuteline vastu pidama nii külmas vees, et inimene sureks niisugusel temperatuuril juba mõne minuti möödudes. Suurte ja lahkete silmadega hallhüljest võib sageli kohata Läänemere skääridel. Eestis elab see Läänemere suurim imetaja mere ulguosa saarte ja laidude ümbruses. Voolujooneline kehakuju ning tugevad loivad teevad temast suurepärase ujuja.

 

Toitumine ja jahipidamine

Hülged toituvad tavaliselt kaladest (lõhilastest, heeringlastest, tursk, räim, lest). Kaladele lisaks sööb ta suures koguses veeselgrootuid ja taimi.

Suured silmad ja lame sarvkest võimaldavad hallhülgel hästi näha isegi tumedas vees, ent veel suurem tähtsus on küttimise ajal kuulmis- ja maitsmismeelel. Seetõttu on isegi pimedad hülged võimelised saagi probleemideta kinni püüdma.

  

Hüljestel pole väliskõrva, ent sisemine kuuldeaparaat on väga tundlik ning abiks toidu hankimisel. Kõrvaavad sulguvad, et neisse sukeldumise ajal vett ei satuks. Sarnaselt delfiinidele kasutavad hülged küttimise ajal teatud tüüpi kajaloodi. Saagi jahtimise ajal on nina ja vuntsid ujuva saagi tekitatud veeliikumise suhtes ülitundlikud.

Suur ja tundlik nina on ette nähtud vee „maitsmiseks” ning muutuste kindlakstegemisteks vee keemilises koostises.

Olles potentsiaalse saagi avastanud, suundub hüljes jahile. Hülge vesi sisaldab rohkem hemoglobiini, seetõttu on ta suuteline vee all viibima kuni 20 minutit. Sukeldumise ajal väheneb hülge südamelöökide sagedus, tänu millele hoiab ta kokku hapnikku.

Paljunemine

Hallhüljes poegib Läänemeres veebruaris-märtsis. Nende tiinus kestab aasta.  Enne sünnitust tulevad emasloomad jääle. Pärast järglaste sündi valvavad isasloomad oma territooriumi agressiivselt.

  

Atlandi ookeanis, eelkõige Suurbritannia ja Norra rannikuvetes elutsevad hallhülged paarituvad rannikul hilissügisel.

Emahüljes sünnitab vaid ühe poja, kes imeb 2-3 nädala jooksul. Vahetult pärast sündimist on pojad pea täiesti valged, paari nädala pärast aga hakkab nende karvkatte värvus muutuma pronksjashalliks. Umbes samal ajal on emahüljes valmis uueks viljastumiseks ning jätab pojad omapead. Viljastatud emasloom suundub merele toitu hankima.

Vanemad ja kogenumad emased hoiavad oma võistlejaid jääpangast või kaldast eemal ning meelitavad enda ligi enamiku isasloomadest.

Kuna hülged püsivaid paare ei moodusta , paarituvad domineerivad isased kõigi

kättesaadavate emastega. Tänu loote nn. hilinenud arengule sünnivad pojad umbes aasta pärast.

Hülged ja inimesed

Inimene on hülgeid juba tuhandeid aastaid küttinud. Nende nahka kasutati kehakatete valmistamiseks, rasv töödeldi ümber õliks ning kasutati õlilampides põletamiseks. Mereäärsete piirkondade asukate jaoks oli hülgeliha oluliseks toiduks. Hilisematel perioodidel kütiti hülgepoegi valget või kreemikat värvi karusnaha saamiseks.

 

Hallhülged pole mitte kõikide silmis populaarsed. Paljud kalurid arvavad, et nad söövad ära suurtes kogudes lõhet ja turska. Teadlased seda arvamust ei jaga ning ei usu, et hülged võiksid tekitada kalade arvukusele tuntavat kahju. 1988. aastal nakatus Atlandi ookeani hallhüljeste populatsioon viirusesse, mis samal ajal vähendas tunduvalt randalite arvu. Hülgeid ohustab vete reostumine, küttimine ja laevaliiklus. Poegi ohustavad pehmed talved, kuna nad ei oska algul ujuda ja veedavad suhteliselt pika perioodi jää peal.

KAS TEAD ET:

• Hallhüljes magab veepinnal hõljudes või pinnal.
• Hallhülge ladinakeelne nimetus pärineb vanakreeka keelest ning tähendab „väikest merisiga”.
• Keldi legendi järgi on olemas „hülgenaised”, kes justkui kutsuvad kurblikul häälel enda juurde oma poegi, tegelikult aga püüavad meremehi teelt eksitada.
• Uurijad määravad surnud hüljeste vanust hambaringide põhjal, samamoodi nagu puude vanus tehakse kindlaks kändude aastaringide arvu järgi.
• Võib jääda mulje, et hallhülged nutavad pidevalt, kuna neil puuduvad pisarate eritust reguleerivad „pisarakotikesed”.
• Hallhülged liiguvad sigimispaikadest sadade kilomeetritekaugusele.

 

Põhiandmed

Suurus:

Pikkus: isastel kuni 3,5m, emastel 2,5 m.

Kaal: isastel kuni 315 kg, emastel 200 kg.

Paljunemine

Suguküpsus: isased 6-10-aastaselt, emased 5-6-aastaselt.

Poegimisaeg: Läänemere piirkonnas märtsis, Suurbritannia ja Norra rannikul septembris.

Tiinuse kestus: 360-365 päeva.

Poegade arv: 1.

Eluviis

Harjumuspärane eluviis: üksikud jahimehed.

Häälitsused: sügavad piuksatused ja röhatused.

Toitumine: kalad ning mõningad selgrootud.

Eluea pikkus: Umbes 40 aastat.

Lähisuguluses olevad liigid

Randal ning viigerhüljes, keda esineb Läänemere põhja- ja keskosas.

Hallhülge leviala:

Atlandi ookeani kirde- ja loodeosas ning Läänemeres.

Kaitse:

Populatsioon ulatub 120000-135000 isendini. Selle suurim osa, ligikaudu 80000 isendit, elab Suurbritannia rannikul. Läänemere regioonis elutseb üle 2000 hallhülge. Tänapäeval on see loom võetud kaitse alla. Pärast 1988. aasta nn. „hülgeviiruse” epideemiat on hülgepoegade küttimine keelatud, kuigi viirus puudutas eelkõige randaleid.

 

Kasutatud kirjandus:

1. „Loomariigis”
2. ENE nr3
3. http://bio.edu.ee/loomad/Imetajad/hallhyljes2.htm
4. Illustreeritud Laste Entsüklopeedia

 

Piltide allikad:

1. „Loomariigis”
2. www.charliephillipsimages.co.uk/