GIOTTO

Giotto sünnib Firenze lähedal Colle di Vespinianos 1266. või 1267. aastal. Vasari jutustus Giotto avastamisest on arvatavasti legend: Cimabue olevat jälginud tänavaserval joonistavat Giottot, ja kuna leidnud ta olevat andeka, võtnud kaasa. Selle looga rõhutab Vasari, et Giotto õppis kõigepealt looduse järgi joonistades ja jõudis niimoodi lahtiütlemiseni vanast, bütsantsi maailmaviisist. Osa oma õpiajast on Giotto kindlasti mööda saatnud Firenzes, tõenäoliselt Cimabue töötoas, võib-olla ka Roomas. Kui siin antud sünniaeg peaks tõele vastama, siis pole küll hästi võimalik, et Giotto käis koos Cimabuega juba 1272. aastal Roomas, nagu tihti arvatakse. 1290. aasta paiku on Giotto tegev Assisi San Francesco ülakirikus, võib-olla Cimabue kaastöötajana. Varajaste freskode autorlus pole siiski päris kindel. Neid omistatakse ka Iisaku- ja Franciscuse-meistrile. Allikatele toetudes on aga kindel Giotto viibimine Roomas 1300. aastal. Ta maalib Laterano San Giovanni kirikule fresko „Bonifacius VIII kuulutab välja püha juubeliaasta 1300“. Varsti pärast 1300. aastat töötab Giotto koos abilistega Padovas San Antonio kirikus, kuid need freskod pole säilinud. Scrovegeni märkabki sel ajal Giottot ja tellib talt Arena kabeli freskod. 1305. aastast pärinev ürik räägib, et Giottol oli Firenzes maja, seega oli ta teatud määral majanduslikult kindlustatud. On tõestatud, et mõni aeg pärast Scrovegni tellimuse täitmist, 1309. aastal, on Giotto taas Roomas, kus loob Peetri kirikule oma kuulsaima teose „Navicella“ (it. k. laevuke) ehk „Peetruse laevahukk“. Laevahukk oli ajastu poliitiliste olude sümboolne väljendus, sest paavst oli sunnitud 1309. aastal viima oma residentsi ja õukonna Avignoni: laev sümboliseerib hädaohus kirikut ja Peetrus on paavsti sümbol. Neid mõlemaid, paavsti ja kirikut, suudaks päästa vaid Kristus. Uuesti Firenzes, valmib Giottol Ognissanti madonna. 1320. aastatel kaunistab ta piltidega Santa Croce kiriku neli kabelit. Kindlaks on tehtud töötamine Napoli kuninga Anjou’ Robert’i heaks 1329.-1333. aastal. Kõik sel ajal, samuti 1335.-1336. aastal Milanos valminud tööd, on kadunud. 1334. aastal nimetatakse Giotto Firenze toomkiriku ehitusmeistriks. Veel samal aastal asetab ta nurgakivi kampaniilile, kirikuhoonest eraldi seisvale kellatornile. Giotto sureb kolm aastat hiljem Firenzes.

Giotto figuurid saavutavad maalikunstis füüsiliselt ning psüühiliselt senitundmatu mahu ja kaalu. Tema teedrajav figuurikäsitlus võetakse jälle kasutusele ja arendatakse edasi alles 15. sajandi alguses, eriti teeb seda Masaccio.

KASUTATUD KIRJANDUS

*R. H. Johannsen “Maalid”

*http://et.wikipedia.org/wiki/Giotto

*http://vitruvio.imss.fi.it/foto/sim/simbio/simbio-300276_300.jpg