Elada
ja töötada maal või linnas-
kumba
eelistan mina?
Praegu võtsin pastaka kätte ning
kavatsen juba kirjalikult kinnitada oma elu järgnevat käekäiku. Ometigi pole
sellel erilist tähtsust. Plaanid muutuvad alati, sest kõik ei lähe nii, nagu
esialgu kavas on. Kõik ei olene meist. Sellest olenemata on absoluutselt kõigil
mõtteis tekitatud ettekujutus oma ideaalsest elust. Konkreetsemalt, kus, kuidas
ja miks elada ning töötada?
Juba lasteaias küsitakse
lastelt, kelleks nad saada tahaksid. Muidugi ei võeta seda surmtõsiselt. Kuid
sellegipoolest hakatakse juba maast madalast inimesi suunama, et nad teeksid
õige valiku. Selle sõna all „õige“ mõtlen ma sobivust, sest töö peab olema
meeltmööda ning keskkond ka igati meeldiv. Vaatamata sellele ei ole aga kõik
kindlad, mis neile meeldib ja mis mitte.
Mulle isiklikult meeldiks
töötada seltskonnas. Kui sind ümbritsevad aktiivsed ja positiivse
ellusuhtumisega eakaaslased, siis töö tegemine saab teistsuguse lähenemise.
Katsumus võetakse vastu julge pealehakkamise ja loovusega. Selleks on vaja aga
inspiratsiooni ja motivatsiooni. Mina saan motivatsiooni teistelt inimestelt.
Arvatavasti leidub linnas rohkesti töökaid persoone ja seetõttu võiks mu
töökeskkond asuda siblivas linnakeskkonnas. Kui elu käib peaaegu iga minut,
siis ei teki hetkekski igavust.
Alati on väsitav tööl või koolis
käimine. Hommikul vara alustad ning lõpetad peaaegu öösel. Eriti kui on
tekkinud rutiin, siis muutub see lausa kurnavaks. Ometigi ärkavad inimesed
rõõmsalt ning väsimusest pole märkigi alles. Nimelt korralik puhkus on see, mis
laeb taaskord inimeste patareisid ja saabub värskus. Minnakse uuesti sellesse
argipäeva, sest inimene on puhanud. See, kuidas inimene välja puhkab, on
individuaalne. Seetõttu on metsikult palju erinevaid võimalusi.
Mina suudan puhata vaid
looduses. Seetõttu oleks ainuõige võimalus, et minu kodu asuks kuskil maakohas.
Vähemalt 10 kilomeetri kaugusel mingist suurlinnast. Sinna ei tohiks kosta
autosignaale, kõnniteedel jalutavate naisterahvaste klatši ega kirikukellasid.
Selle asemel piisab mulle looduses pakutavast, nagu näiteks kuldnoka laulu
meloodia, metsas sahisevate lehtede hääl või koera haukumine. Asendamatu on aga
värske õhk, mitte lõhnagi heitgaasidest! Leian, et eelkõige on terve inimene ka
puhanud. Alalõpmata ju leiutatakse või avastatakse midagi uut, eriti
tehnikamaailmas. Kõik, mis seostub tehnoloogiaga, ei ole aga tervisele vajalik.
Seega on minu soov hoiduda kõigest tehislikust. Maalähedus on mind alati rohkem
köitnud ning vaba aja soovin veeta looduses. Ma ei tea, võib-olla on see ka
mingi ürgne instinkt.
Kui mul palutakse teha ühene
otsus – kas linnas või maal – ,siis sel juhul ma ei saa anda konkreetset
vastust. Minu jaoks on töökeskkonnaks sobilik inimrohke linn, kuid elamiseks
eelistan igal juhul maakohta. Need on täiesti erinevad tegevused ning minu
puhul ma ei ühendaks neid.
Tõenäoliselt kuskil 10 aasta
pärast elan ilusas majas, mis asub maal jõe ääres. Sellest olenevalt käin aga
autoga linnas tööl. See tundub kõige rahuldavam.