Elada ja töötada maal või linnas-

kumba eelistan mina?

Praegu võtsin pastaka kätte ning kavatsen juba kirjalikult kinnitada oma elu järgnevat käekäiku. Ometigi pole sellel erilist tähtsust. Plaanid muutuvad alati, sest kõik ei lähe nii, nagu esialgu kavas on. Kõik ei olene meist. Sellest olenemata on absoluutselt kõigil mõtteis tekitatud ettekujutus oma ideaalsest elust. Konkreetsemalt, kus, kuidas ja miks elada ning töötada?

Juba lasteaias küsitakse lastelt, kelleks nad saada tahaksid. Muidugi ei võeta seda surmtõsiselt. Kuid sellegipoolest hakatakse juba maast madalast inimesi suunama, et nad teeksid õige valiku. Selle sõna all „õige“ mõtlen ma sobivust, sest töö peab olema meeltmööda ning keskkond ka igati meeldiv. Vaatamata sellele ei ole aga kõik kindlad, mis neile meeldib ja mis mitte.

Mulle isiklikult meeldiks töötada seltskonnas. Kui sind ümbritsevad aktiivsed ja positiivse ellusuhtumisega eakaaslased, siis töö tegemine saab teistsuguse lähenemise. Katsumus võetakse vastu julge pealehakkamise ja loovusega. Selleks on vaja aga inspiratsiooni ja motivatsiooni. Mina saan motivatsiooni teistelt inimestelt. Arvatavasti leidub linnas rohkesti töökaid persoone ja seetõttu võiks mu töökeskkond asuda siblivas linnakeskkonnas. Kui elu käib peaaegu iga minut, siis ei teki hetkekski igavust.

Alati on väsitav tööl või koolis käimine. Hommikul vara alustad ning lõpetad peaaegu öösel. Eriti kui on tekkinud rutiin, siis muutub see lausa kurnavaks. Ometigi ärkavad inimesed rõõmsalt ning väsimusest pole märkigi alles. Nimelt korralik puhkus on see, mis laeb taaskord inimeste patareisid ja saabub värskus. Minnakse uuesti sellesse argipäeva, sest inimene on puhanud. See, kuidas inimene välja puhkab, on individuaalne. Seetõttu on metsikult palju erinevaid võimalusi.

Mina suudan puhata vaid looduses. Seetõttu oleks ainuõige võimalus, et minu kodu asuks kuskil maakohas. Vähemalt 10 kilomeetri kaugusel mingist suurlinnast. Sinna ei tohiks kosta autosignaale, kõnniteedel jalutavate naisterahvaste klatši ega kirikukellasid. Selle asemel piisab mulle looduses pakutavast, nagu näiteks kuldnoka laulu meloodia, metsas sahisevate lehtede hääl või koera haukumine. Asendamatu on aga värske õhk, mitte lõhnagi heitgaasidest! Leian, et eelkõige on terve inimene ka puhanud. Alalõpmata ju leiutatakse või avastatakse midagi uut, eriti tehnikamaailmas. Kõik, mis seostub tehnoloogiaga, ei ole aga tervisele vajalik. Seega on minu soov hoiduda kõigest tehislikust. Maalähedus on mind alati rohkem köitnud ning vaba aja soovin veeta looduses. Ma ei tea, võib-olla on see ka mingi ürgne instinkt.

Kui mul palutakse teha ühene otsus – kas linnas või maal – ,siis sel juhul ma ei saa anda konkreetset vastust. Minu jaoks on töökeskkonnaks sobilik inimrohke linn, kuid elamiseks eelistan igal juhul maakohta. Need on täiesti erinevad tegevused ning minu puhul ma ei ühendaks neid.

Tõenäoliselt kuskil 10 aasta pärast elan ilusas majas, mis asub maal jõe ääres. Sellest olenevalt käin aga autoga linnas tööl. See tundub kõige rahuldavam.