ELEKTRIJAAMAD

 

 

Üle kogu maailma toodetakse elektrit elektrijaamades. Paljudes neist põletatakse soojuse saamiseks fossiilkütust, teistes kasutatakse tuumaenergiat või taastuvaid ressursse.

 

Suurem osa elektrist genereeritakse soojuselektrijaamades – need on tehased, mis muudavad soojuse elektrienergiaks. Paljudes elektrijaamades saadakse soojust fossiilkütuste põletamisel. Teised jõujaamad kasutavad elektri saamiseks soojust, mida annavad tuumarektsioonid.

 

FOSSIILKÜTUSED

Fossiilkütused on jäänused taimedest ja loomadest, kes elasid miljoneid aastaid tagasi. Need jäänused kattusid setetega ja muutusid miljonite aastate jooksul maa-alusteks küttevarudeks.

Fossiilkütused on nafta, kivisüsi ja looduslikud gaasid. Need kõik on süsiniku- ja vesinikuühendid. Enamik fossiilkütuseid kasutavatest elektrijaamadest põletab neid tohututes hulkades, et muuta vesi veeauruks. Aur ajab turbiine ringi, mis omakorda tekitab mehaanilist energiat generaatorite jaoks.

Gaasiturbiinijõujaamad tarvitavad looduslike gaaside või kütteõlide põlemisest tekkinud kuumi gaase turbiinide ringiajamiseks ilma auru tekitamata.

Enamik elektrijaamu üle maailma kasutab fossiilseid kütuseid, kuid sellel on ka oma varjuküljed. Fossiilsete kütuste põlemisel tekivad süsinikdioksiidi (süsihappegaas) sisaldavad gaasid, mis põhjustavad globaalset soojenemist, ja gaasid, mis tekitavad happevihmasid. Samuti ei jätku neid igavesti.

 

TUUMAENERGIA

Tuumaelektrijaamades kasutatakse tuumade jagunemist väikesest kütusehulgast tohutu soojushulga saamiseks. Radioaktiivsete elementide, näiteks, uraani, tuumad võivad vahel lõhustuda. Sel juhul vabaneb soojusenergiat ja väikesi osakesi, mida kutsutakse neutroniteks. Kui neutronid põrkavad teiste radioaktiivsete tuumadega, võivad nad neid tuumi lõhustada, alustades niimoodi ahelreaktsiooni. Ained, mida nimetatakse aeglustiteks, aitavad ahelreaktsioonil toimuda. Nad aeglustavad neutroneid, mis parandab nende võimet tuumi lõhustada. Neutroneid absorbeerivad kontrollvardad aeglustavad või peatavad ahelrektsiooni, hoides nii ära ülemäärase hulga aatomituumade lõhustumist.

1950. aastatel nähti tuumaenergias lahendust maailma energiavajaduste jaoks. Üks kilogramm uraanikütust võib anda sama palju energiat kui 2000 tonni kivisütt, pealegi ilma süsinikdioksiidita ja happevihmu põhjustavate gaasideta.

Kahjuks teeb tuumakütuse ohutu käsitsemine ja kasutamine tuumaelektrienergia väga kalliks. Hooletu käsitsemine võib põhjustada katastroofi, nagu näitas 1986. aasta plahvatus Tšernobõli tuumajaamas Ukrainas.

 

TUUMAELEKRIJAAMAD

Põhimõtteliselt on ainus erinevus tuumaelektrijaamade ja kivisütt või õli põletavate elektrijaamade vahel soojuseallikas – ülejäänud elektri genereerimise protsess on mõlemal juhul sarnane. Jahutusvedelik võtab soojust reaktorist, andes seda boilerisse ehk soojusvahetisse, kus soojus muudab vee auruks. Aur ajab ümber turbiini, mis pöörab generaatorit. Siis muutub aur kondensaatoris enne boilerisse jõudmist tagasi veeks. Kondensaatoris uuesti veeldatud jahutusvesti kaotab jahutustornis liigse soojuse.

 

*Itaalia füüsik Enrico Fermi (1902-1954) ehitas 1942. aastal esimese tuumareaktori Chicago ülikooli squashiväljakul.

 

KASUTATUD KIRJANDUS

*Õpilase entsüklopeedia

*Õpilase teadusentsüklopeedia

*http://et.wikipedia.org/wiki/Enrico_Fermi

*http://nobelprize.org/nobel_prizes/physics/laureates//1938/fermi-bio.html