ELEKTER
Elekter on energialiik, mille tekitab elektronideks nimetatud üliväikeste osakeste liikumine. Kaasaegses arenenud maailmas on see elutähtis energiaallikas.
Kogu aine, alates paberist kuni õhuni, mida me hingame, koosneb üliväikestest osakestest, mida nimetatakse aatomiteks. Igal aatomil on positiivselt laetud südamik, mida nimetatakse tuumaks. Tuum koosneb positiivselt laetud osakestest prootonitest ja laenguta (neutraalsetest) osakestest neutronitest. Palju väiksemad negatiivselt laetud osakesed elektronid tuhisevad suure kiirusega ümber tuuma.
Üldiselt vastab elektronide arv mingis objektis prootonite arvule. Elektronide negatiivsed laengud tasakaalustavad prootonite positiivsed laengud ja objekt on siis neutraalne. Objekt, millel on vähem elektrone kui prootoneid, on positiivse laenguga ja tõmbab külge elektrone. Negatiivselt laetud objektil on rohkem elektrone kui prootoneid ja ta on valmis loovutama oma liigseid elektrone positiivselt laetud objektile.
STAATILINE ELEKTER
Staatiline elekter on äratanud inimestes huvi juba sajandeid. Ligikaudu 2500 aastat tagasi märkas kreeka filosoof Thales (625-547 eKr), et kui siidriidega hõõruda kivistunud puunõret, mida nimetatakse merevaiguks, hakkab merevaik külge tõmbama siidi ja teisi kergeid esemeid, nagu näiteks sulgi. Nüüd on teada, et külgetõmme tekib sellepärast, et hõõrumine viib osa elektrone siidi pinnalt merevaigu pinnale. Negatiivselt laetud merevaik tõmbab aga ligi kergeid objekte, sest püüab neile kaotada oma üleliigseid elektrone. Samasugune efekt tekib, kui tõmmata kammiga korduvalt läbi kuivade juuste või lohistada jalgu mööda nailonvaipa. Seda tüüpi elektrit nimetatakse staatiliseks, sest laeng püsib laetud objektil – merevaigul, kammil või inimesel -, kuni elekter leiab mingi viisi äravoolamiseks või elektrilahenduseks.
Välk on suuejooneline näide looduslikust elektrilahendusest. Tõusvad ja langevad õhuvoolud panevad äikesepilves veetilgad põrkuma ja purunema. See põhjustab pilve sees järkjärguliste laengute kogunemist. Aegajalt muutub laeng küllalt suureks, et põhjustada elektrilahendust tohutu maapinnani ulatuva sädeme välguna. Palju väiksemad sädemed põhjustavad vaid praksuvat heli, mis mõnikord on kuulda, kui kokku panna villast või nailonriiet.
ELEKTRIVOOL
Elektrivool on elektronide vool kohast, kus on liiga palju elektrone, kohta, kus on elektrone liiga vähe, just nagu vesi voolab kõrgemast kohast madalamatele tasanditele. Kuivõrd välk on katastroofiline laengupurse, siis elekter, mis varustab kodusid soojuse, valguse ja energiaga, on korrapärane vool, mis läheb mööda elektrikaableid sinna, kus teda vajatakse. Kaablid on elektrijuhid – valmistatud materjalist, mille elektronid saavad hõlpsalt ühelt aatomilt teisele hüpata.
Suurem osa elektrivoolust saadakse generaatorite abil elektrijaamades. Muist tuleb patareide keemilistest reaktsioonidest või valguse toimest fotoelementidele.
Elekter on kasulik sellepärast, et seda saab muuta teisteks energialiikideks. Elektrimootorid muudavad elektrienergia mehaaniliseks energiaks, mida kasutatakse liikumise tekitamiseks. Elektrisoojendid tekitavad soojusenergiat, kui vool läbib nende kütteelemente. Elektrilambid annavad valgusenergiat sarnaselt soojenditega – vool läbib peenikest traati, mis lööb helevalgelt hõõguma.
*Itaalia teadlane Alessandro Volta (1745-1827) oli üks elektriõpetuse pioneeridest. 1800. aastaks oli ta leiutanud esimese patarei, mis oli võimeline hoidma elektrilaengut. Seda nimetati Volta sambaks.
*USA füüsik Robert Millikan (1868-1953) võitis 1923. aastal Nobeli füüsikapreemia elektroni laengu mõõtmise eest.
KASUTATUD KIRJANDUS
*Õpilase teadusentsüklopeedia
*Õpilase entsüklopeedia
*http://et.wikipedia.org/wiki/Alessandro_Volta
*http://en.wikipedia.org/wiki/Alessandro_Volta
*www.corrosion-doctors.org/.../VoltaBio.htm
*http://nobelprize.org/nobel_prizes/physics/laureates/1923/millikan-bio.html