Antibiootikumide avastamine
Tänapäeval on antibiootikumid asendamatud ravimid bakterhaiguste vastu võitlemiseks. Need võitlevad parasiitide ja bakterite vastu neid hävitades või nende arengut peatades, viiruste vastu on nad aga võimetud. Igal antibiootikumide rühmal on oma viis ravimiseks, Nad kogunevad erinevatesse kudedesse, rünnates teatud mikroorganisme. Mõningaid lihtsamaid antibiootikume tehakse keemilisel teed, teisi aga kasvatatakse rakkudest. Antibiootikumide keemiline täiendamine muudab need tõhusamaks haiguste vastu võitlemisel. Muidugi on ka antibiootikumidega omad ohud - kui neid liiga palju tarbida, võib organism nende vastu immuunseks muutuda ning pealegi võivad nad koos kahjulike bakteritega hävitada ka kasulikke mikroobe. Vahetult pärast antibiootikumide avastamist hakati neid väga palju inimestele jagama, sest usuti, et need o imevahendid, mis aitavad inimesel jagu saada kõigist haigustest, kuid nüüdseks on mõistetud, et antibiootikumide liigne või vale kasutamine võib hoopis halvasti mõjuda.
Antibiootikumid avastas 1881. aastal Šotimaal sündinud inglise arst Alexander Fleming, kes oli juba mitu aastat otsinud bakterite elu takistavaid aineid. 1929 aastal haiglalaboris katseid tehes märkas ta, et stafülokokisöötmele oli kinnitunud hallitus. Sel ajal ei olnud see midagi ebatavalist, sest hallitused lendlevad kogu aeg õhus.
Kuid lähemalt uurides nägi Fleming, et hallituse vahetus läheduses ei suutnud bakterid kasvada ja järeldas sellest, et hallitusseened valmistavad sellist ainet, mis takistab bakterite elutegevust. Kuna selle hallitusseene nimi oli penicillium (pintselhallik, kasutatakse muide paljude juustude valmistamiseks nagu näiteks Brie, Camembert, Roquefort)) nimetas ta aine penitsilliiniks. (Hallitust oli tegelikult kasutatud haavade raviks juba neli tuhat aastat tagasi. Kuigi me ei tea, millised hallituse liigid need olid, ei ole ka eriti usutav, et see juhuslikult häid tulemusi andis). Fleming sai selle avastuse eest 1945. aastal koos kaastöötajatega ka Nobeli preemia. Esialgu üritas ta penitsiiliumiga ravida hiirt ja oma kolleegi silma, kuid ravimiks edasi arendada ta seda ei julgenud. Kümme aastat ei huvitanud Flemingi avastus eriti kedagi. Kuni 1939. aastal Oxfordi teadlased Ernst Chain, Howard Florey ja Edward Penley Abraham selle uurimuse taasavastasid ning hakkasid sellega rohkem tegelema. USAs tehtud katsed tehti peamiselt turult ostetud melonilt eraldatud hallitusega. Kuigi juba varem olid teadlased aimanud selle hallituse ravivat toimet, oli see meditsiinis raskesti kasutatav, sest see oli ebapuhas. Seetõttu lõppes ka selle katsetamine inimeste peal tavaliselt palaviku või mõne tõvega. Penitsilliini õpiti puhastama 1939. aastal. 1942. aastal tehti penitsilliiniga esimesed kliinilised katsetused Yale’I ülikoolis. Juba aasta hiljem muutus penitsilliin kättesaadavaks. Antibiootikumide tootmine sai hoo sisse peale sõda, oli ju vaja palju inimesi ravida. Antibiootikumide tootmise käivitas 1911. aastal Inglismaal sündinud Norman Heatley. Ameerikas hakati antibiootikume tootma 1943. aastal.
Kasutatud kirjandus
1. http://www.tervispluss.ee/71159
2. http://www-arhiiv.postimees.ee:8080/leht/99/12/18e/lugu9.htm
4. http://mycology.ee/pdf/Urmas_K6ljalg.pdf#search=%22%22alexander%20fleming%22%22
5. http://www.postimees.ee/290306/lisad/tervis/196386_1.php
6. http://wiki.zzz.ee/index.php/Rakuteeooria
7. http://www.genomics.ee/index.php?lang=est&nid=506&PHPSESSID=37a2690e393c016a121be51036e1a18b
8. http://uus.miksike.ee/docs/elehed/8klass/1mikroskoopilinemaailm/8-2-12-1.htm
9. http://woman.delfi.ee/tervis/terviseuudised/article.php?id=8792197
10. http://www.loodusajakiri.ee/loodus/index.php?id=399&id_a=397