Head uut ajastut!

Kui toetuda kirjanduse minevikule ja kirjandussuundadele, siis teatavasti iga uus suund oli eelmise eitus. Ka ajastul ja ellusuhtumisel on tulnud uus suund. Kahjuks on see suund negatiivne ning tundub, et selle eitust ei tule veel niipea. Ning ainuke toimuv muutus on halvemuse poole. Kuid mis on siis niivõrd halvasti?

Inimesed ei hooli enam neid ümbritsevast keskkonnast ning inimestest. Ei mõelda oma tegude tagajärgedele ega tulevastele põlvedele. Tulevikuplaanid on kadunud. Omakasupüüdlikus, petmine, hoolimatus ning sallimatus on sõnad mis iseloomustavad praegust ühiskonda ideaalselt. Artiklis „Aids röövib miljoneid elusid“ tõdeb Nelli Kalikova „Need poolteist tuhat noort inimest, kes on hukatusse saadetud, pole imidž ega prioriteet“. Siit selgub ideaalselt, mida peetakse oluliseks – raha.

Teiseks uue ajastu märgiks on teaduse kiire areng, mis kaotab laste lapsepõlve. Kui tihti kuuleme noori suveks maale viies lauset: „Aga siin ei ole ju isegi internetti! Mis ma nüüd suvel teen??“. Hetkel tänan siiralt õnne, et olen niivõrd vana kui olen ja mina sain veel lapsepõlve nautida sellise tähendusega, nagu leidub see sõna vanemate inimeste sõnavaras. Kuigi inimestel on ligipääs peaaegu kogu informatsioonile, on teadmatuse ja ükskõiksuse osakaal hämmastavalt suur.

Kuid äkki ikkagi läheb sellega samamoodi, kui kirjandusvooludega? Ning kas on võimalik midagi teha, et see eitus tuleks kiiremini? Igal inimesele on õigus muuta seda maailma paremaks. Kui mõttemaailma ei muudeta, ei ole kahjuks ka paranemislootusi. Üks aga on kindel - „Kui viimane puu on maha raiutud ja viimane jõgi mürgitatud, siis selgub, et raha ei saa süüa“ nagu ütles Joyce McClar.