P. TŠAIKOVSKI
Pjotr Tšaikovski on vene klassikalise sümfoonia rajajaid ja nn psühhologilise suuna esindaja vene muusikas. Teda peetakse ka balleti kui tantsulis-muusikalise žanri arendajaks.
Tšaikovski sündis 25. aprillil 1840. a. Uuralites, Votkinski külas. Tema isa oli mäeinsener ja töötas tehasedirektorina. Votkinski oli väike maakoht, kus polnud teatrit ega õppeasutusi, kuid oli imeilus loodus ja rahvamuusika, mis mõjutas tugevalt tulevast heliloojat. Suure perekonna soe õhkkond kujundas Pjotri iseloomu. Suur mõju oli ka prantslannast kasvatajal Fanny Durbach´il.
Tšaikovski musikaalsus avaldus varakult. Tšaikovskite peres õppisid kõik lapsed klaverimängu, kuid Pjotr oli teistest andekam ning suhtus muusikasse tõsisemalt.
1849. a. kolis pere Peterburgi ning sealt jälle Uuralitesse, Alabajevskisse. Pjotr pandi õigusteaduste kooli. Eemalolek perest oli talle väga raske. Haridus, mille Tšaikovski seal omandas, oli ühekülgne. 1952.aastal kolis perekond taas Peterburgi. Tšaikovski võttis klaveritunde pianistilt Rudolf Kündingerilt. 1854. aastal suri Tšaikovski ema koolerasse. Tšaikovski on öelnud, et see mõjus kohutavalt nii tema kui perekonna saatusele.
Peterburis õppimise ajal käis Tšaikovski ka palju teatris Kõige sügavama mulje jätsid talle Glinka ooper "Ivan Sussanin" ja Mozarti ooper "Don Juan".
Lõpetanud 1859. a. õppeasutuse, sai Tšaikovski titulaarnõuniku koha Justiitsministeeriumis. Kuid peagi ta taipas, et õigusteadus on üsna kaugel tema huvidest. 1862. Aastal astus ta Peterburi Konservatooriumisse, et õppida kompositsiooni. Rahaprobleemide tõttu pidi ta töötama - põhiliselt andis ta eratunde. Tähtsaimad õpetajad konservatooriumis olid N. Zaremba ja A.Rubinstein.
1865. a. lõpetas ta konservatooriumi hõbemedaliga. 11.septembril 1865 kanti Pavlovskis ette tema esimene suurem heliteos - "Karaktertantsud". Kontserti juhatas Johann Strauss. 1866. aastal kutsuti ta teoreetiliste ainete professoriks vastavatud Moskva konservatooriumisse. Kümne aasta jooksul, mis ta seal õpetaja oli lõi ta palju tähelepanuväärseid teoseid. Näiteks kolm sümfooniat, I klaverikontserdi, neli ooperit, balleti "Luikede järv", klaveripalade tsükli "Aastaajad".
1867. aasta kevadsuvel sõitis Tšaikovski koos vend Anatoliga soome suvitama. Kuna raha sai otsa, olid nad sunnitud tagasi pöörduma. Vend Modesti kutsel sõitsid nad Haapsallu suve veetma. Vennad üürisid Suur-Mere 13 asuvat aiamajakest. Aiamajakeses oli noorel heliloojal hea ja rahulik töötada. Talle meeldis Haapsalu rahulik miljöö ja ilus loodus. Nn Tšaikovski pink asub Tagalahe ääres mere kaldal, see olevat olnud helilooja armastatud jalutuspaik, kus ta päiksetõusu imetles. Tšaikovski jätkas Haapsalus oma esimese suurteose, ooperi “Vojevood” kirjutamist. Siin valmis Tšaikovskil peale esimese vaatuse orkestreeringu veel stseene teisest vaatusest. Nimetatud ooper esietendus 1869. aastal.
See oli aeg, mil noort heliloojat hakati tõsiselt võtma.
Suve Haapsalus meenutab instrumentaalpalade tsükkel “Mälestusi Haapsalust” (Souvenir de Hapsal), mis koosneb kolmest klaveripalast: “Lossivaremed” (Ruine d’un Chateau), “Naljand” (Scherzo) ja “Sõnadeta laul” (Chaut sans paroles).
Tšaikovski külastas Eesti veel ka aasta hiljem, kui ta viibis Sillamäel. 1891. aastal oli ta veidi aega Tallinnas.
1870-ndatel aastatel hakkas Tšaikovski kuulsus heliloojana kasvama. Tema teoseid kanti ette Moskvas ja Peterburis. 1871. Aasta märtsis toimus Tšaikovski autorikontsert, kus esitati tema uus 4-osaline keelpillikvartett ja klaveripalu. Kvartett võeti väga hästi vastu ja seda esitati edaspidigi menukalt, see oli suur samm edasi helilooja arengus. 1872. Aastal valmis Tšaikovskil ooper "Opritšnik" , millega ta aga ise sugugi rahul polnud ja mis sai ka negatiivse kriitika osaliseks. Möödus mitu aastat enne, kui ta taas ooperi juurde pöördus.
1875. aastal tellis Moskva teatrite direktsioon Tšaikovskilt balletimuusika. Valmis ballett "Luikede järv", mis on praegu maailmas üks kuulsamaid ballette.
Murranguliseks sai Tšaikovski elus aasta 1877. Õnnetu abielu A. I. Miljukovaga põhjustas heliloojal närvivapustuse. Aasta lõpul sõitis ta välismaale - viibis Saksamaal, Itaalias, Prantsusmaal jm. Tema kontserdid mitmetes Euroopa linnades olid menukad. Kriisist aitas heliloojal üle sada tegelemine loominguga. 1877 valminud IV sümfoonias peegelduvad helilooja traagilised tunded ja pettumus. Seda muusikat on võrreldud puhastustulega, mis muudab inimesed paremaks. 1878. aasta algul lõpetas Tšaikovski ooperi "Jevgeni Onegin". Ta lahkus Moskva Konservatooriumi professori kohalt. Nüüd oli tal rohkem vabadust loominguga tegelemiseks. Ka järgnevatel aastatel viibis Tšaikovski palju välismaal.
1879 kirjutas ta ooperi "Orlèans´i neitsi",
Reisides kohtus Tšaikovski ka paljude heliloojatega (näiteks Brahms, Grieg, Massnet). Tšaikovskit toetas majanduslikult rikas raudteemagnaadi lesk , tuntud Moskva muusikasündmuste toetaja, Nadežda von Meck.
Paljud Tšaikovski teosed põhinevad vapustavate elamuste ja õnneunistuste vastuolul. Üheks tema tippteoseks on ooper "Jevgeni Onegin". Sellesse ooperisse valas helilooja oma tunded ja hinge. Ooperi esietendus toimus 29. Märtsil 1879 Moskva Väikeses Teatris. Huvi ooperi vastu oli suur, kuid menu jäi kesiseks.
1885. aastal kolis Tšaikovski Klini lähedale. Samal aastal valiti ta Muusikaühingu Moskva osakonna direktoriks. Lisaks loomingule käis ta dirigeerimas Venemaal ja Lääne-Euroopas. 80-ndatel, 90-ndatel aastatel kirjutas ta näiteks ooperid "Masepa", "Võlutar", "Padaemand", "Jolanthe" ja balletid "Uinuv kaunitar", "Pähklipureja". "Pähklipurejas ühendab Tšaikovski ooperlik-sümfoonilise printsiibi nukuteaterlike joontega. "Padaemandat" peetakse koos "Jevgeni Oneginiga" helilooja parimateks ooperiteks.
Tšaikovski nende aastate looming oli eelnevaga võrreldes dramaatilisem, seda mõjutasid tolleaegsed vene intelligentsi meeleolud.
1893. aastal valiti Tšaikovski Cambridge'i Ülikooli audoktoriks.
Tšaikovski on tunnistanud, et südamelähedaseim žanr on talle sümfoonia. Ta on loonud üle 30 sümfoonilise teose. Neid luues püüdis ta tabada inimtunnete kõige peidetumaid varjundeid.
Tšaikovski soovis, et inimesed leiaksid tema muusikast rasketel aegadel tröösti ja tuge. Ja seda tema muusika pakub tõepoolest.
Tšaikovski suri 6. novembril 1893.aastal.
KASUTATUD KIRJANDUS
Särg, A., Tšaikovski. Inimene. Helilooja. Legend., Tallinn 2001
http://www.muuseum.haapsalu.ee/index.php?lk=10333
http://www.tdl.ee/~anumai/kontsud/tsaikovski.html