JOSSIF STALIN
Kiidulaule Stalinile
lauldi pikka aega mitte ainult Nõukogude Liidus, vaid kogu maailmas. Sellele
vaatamata hakati tema nime õige peatselt seostama mõistega türannia.
Stalinismist sai totalitaarse võimu üks kõige täiuslikumaid väljendusi, mille
eesmärgiks oli kõigi vahenditega, sealhulgas ka terroriga, enda kontrollile
allutada mitte ainult ühiskonna ja riigi juhtimine, vaid ka inimeste elu kõigis
selle ilmingutes.
Sajandil, mil
maakera erinevais paigus on esile kerkinud mitmeid diktatuure, oli Stalini
poolt alates kahekümnendate aastate lõpust saavutatud võim selle üheks
radikaalsemaks näiteks, mida oma õuduse ja laostava hulluse poolest ületab vaid
Hitleri diktatuur. Kõiki Stalini algatatud ettevõtmisi, nagu 1928 alanud
võitlust kulakuteks nimetatud jõukate talupoegade vastu, kes keeldusid
loovutamast riigile vilja, või suurehitiste rajamist viisaastakuplaanide
raames, näiteks Valget merd Läänemerega ühendav kanal (1931), viidi ellu
julmade vahenditega ning ääretus põlguses inimelu vastu.
Erinevalt
rivaalidest oli stalinistlikul diktatuuril see omapära, et ta püüdis
füüsiliselt hävitada kogu vanade bolševike kaardiväe, kõiki neid, kes olid
andnud oma panuse 1917. aasta oktoobripöörde õnnestumisse. Sel moel õgis
revolutsioon, vastavalt üldtuntud tõele, taas kord oma lapsed. Tapatalgud
saavutasid ennenägematu ulatuse.
Lisaks õigluse
eiramisele paistis stalinistlik diktatuur silma hirmuvalitseja isikukultusega,
millele võrdväärset leida on võimatu. See kultus ammutas oma jõu -- ning seda
tuleb eriti rõhutada -- nende inimeste enesesalgamisest, kes olid ise selle
kultuse ohvrid, ning kes kuni oma vägivaldse surmani uskusid, et oma ohvriga
päästavad nad revolutsiooni, mille eest olid võidelnud. Kõik see suutis
pimestada ka kriitilisemaid meeli.
Sellele lisandus
ajalooratta pöördudes veel Punaarmee kangelaslik roll kogu Euroopa allutanud
natsismi vastases võitluses. Just tänu Punaarmeele sai natsisim Stalingradis oma esimese ja otsustava
kaotuse osaliseks. Sellest hetkest alates olid olemas kõik eeldused, et Stalini
isiku kultus saavutaks ulatuse, mida tänapäeval on raske ette kujutada.
Stalin, sünnijärgse nimega Jossif Vissarionovitš
Džugašvili, sündis 21. detsembril 1879
aastal (teistel andmetel 18.12.1878)
Goris Gruusias. Isa Vissarion oli kingsepp ja ema teenis raha preestri
juures majapidamistöid tehes. Perekond Džugašvili elas väikeses puidust ning
savi ja õlgede segust ehitatud majas.
Noor Jossif lõpetas
1894.a Gori vaimuliku kooli ja astus Tbilisi vaimulikku seminari, kuid
heideti sealt marksismi propageerimise
pärast 1899. a välja. 1898. aastal astus ta kommunistlikku parteisse ja oli
1901. aastast elukutseline revolutsionäär.
12. märtsil 1902
vahistati Jossif, kes sel ajal kandis nime Koba, Batumis streikide õhutamise
eest ja saadeti kolmeks aastaks Siberisse asumisele. Miski seal ei meenutanud
talle Gruusia vanglat, kus ta oli pidanud eelnevad 10 kuud veetma, kuid siiski otsustas ta kuue nädala
pärast Siberist põgeneda ja minna Batumisse. Seal ei pidanud ta aga kaua vastu,
kuna tema võimuiha ja üleolev suhtumine tekitas kokkupõrkeid teiste partei
liikmetega, samuti tekitas umbusku tema kiire põgenemine. Ta suundus edasi Bakuusse.
1906 aasta juunis
abiellus Koba gruusia iluduse Jekaterina Svanidzega. Laulatuse, mis politsei
kartuses toimus väga suure saladuskatte all, viis läbi üks tema kunagistest
seminariaegsetest sõpradest -- Kristof Thinkvoleli, kellest oli saanud preester
Goris. Mõneks hetkeks kogunes tol hommikul väikesesse Püha Davidi kirikusse
palju neid, kellele politsei pidas ajujahti. Jekaterina, keda kutsuti Katoks,
oli ühe Koba revolutsionäärist sõbra ja endise koolikaaslase Aleksander
Svanidze õde. Noored seadsid ennast sisse Tbilisis. 1907. a oktoobris, kuus
kuud pärast poja sündi suri Kato
tüüfusesse. Džugašvili ei suutnud enam taluda Tbilisit ja Gruusiat. Lisaks
tegid piirkonna rohkearvulised menševikud talle etteheiteid selle eest, et ta
panku röövides oma sõprade bolševike jaoks raha kogus. Niisiis otsustas ta
sukelduda Bakuu erilisse atmosfääri. Sel ajal tuli ka nimevahetuse idee. Uueks
nimeks valis ta Stalin, mis tuleneb sõnast „teras“. Sellest ajast alates
kirjutas ta oma tekste üksnes vene keeles.
20. märtsil 1908.a
Stalin vahistati ja saadeti Bailovi vanglasse. See oli raske löök, mille võimud
andsid piirkonna bolševikele. Koba, nagu ta lasi end kutsuda eraelus, teadis
samuti, et kohus mõistab talle vähemalt tema esimesele asumisele saatmise aja
pikkuse karistuse ning saadab ta veelgi kaugemasse paika.
Talle määrati istuda
lõpuni kolme-aastane asumine, mida ta oli ise lühendada püüdnud, ühes kaugel
põhjas asuvas vene külas Solvõtšegodskis. Sealgi vältis ta poliitvange ja
veetis aega pigem kriminaalkurjategijatega. Ka seekord ei jäänud Stalin sinna
kauaks, vaid põgenes viie kuu pärast,
kuid seekord valedokumentidega taskus. Õige pea pettus ta Stolõpini
repressioonide tagajärjel araks muutunud seltsimeestes, tühjaks oli jäänud ka
partei kassa. Ta ründas isegi Leninit, süüdistades teda ajaraiskamises
haritlastele.
Kuid veel
kolmandatki korda vahistati revolutsionäär ja saadeti samasse kohta, kandma
lõpuni oma esimest karistust, lisaks sai ta eluaegse pagenduse Gruusiast.
Asumisel mõistis Stalin, et revolutsioonijuhtide maal Venemaal peab ta
aktiivselt töötama, läbi saama selliste meestega nagu Lenin või Trotski ja tolle
sõber Kamenev. Partei tippu jõudmiseks oli ta valmis neile järgnema, mõeldes
samas omaenda marksistlikule filosoofiale.
Veel neljandatki korda arreteeriti Stalin.
See leidis aset 23. veebruaril 1913. Tänu tema suurele põgeneja-kuulsusele sai
talle võimude poolt osaks erikohtlemine. Ta saadeti asumisele nii kaugele põhja
kui üldse võimalik, nii kaugele, et ta uskus end olevat kadunud. Kõige pealt
oli rongiteekonna pikkuseks 4000 km ning seejärel võttis aerulaev Jenissei jõel
kursi otse põhja, et sõita veel 2000 km. Peagi saadeti aga ta veelgi kaugemale
põhja poole, kuhu pääses vaid koerte ja saaniga. Asumisel on ta koos
Sverdloviga, kuid ei talu viimast.
1. augustil 1914
algas sõda. Stalin hoidus sõjast kõrvale ning keeldus sõjaväkke minemast,
jahilkäik ja kalastamine olid paremad kui kaevikuelu.Tegelikult muutis
osaliselt halvatud vasak käsi ta sõjväe jaoks kõlbmatuks.Tema suhted
kolleegidega halvenesid
16. märtsil 1917.a
loobus tsaar Nikolai II troonist. Niipea kui uudis 25. märtsil 1917
väljasaadetuteni jõudis, tõid nad kuuldavale rõõmukisa. Mõne minutiga pakkis
Stalin oma asjad kokku. Pealinna jõudnud, valiti ta Venemaa komitee keskbüroo
ning Pravda toimetuse juhatuse liikmeks.
1918 veebruar
abiellus Stalin noorukese Nadežda Allilujeviga. Vanusevahe oli kakskümmend
aastat. Nadja oli oma aja tütarlaps, kes tahtis kuuluda nende hulka, kes
ehitavad üles uue Venemaa. Temast ei saanud alandlikku naist idamaa mehele, kes
suhtus oma kaasasse kui mööblitükki. Tema vanematel oli põhjust muret tunda.
1919 aastal asusid
Stalin ja ta abikaasa elama Kremlisse.Stalin oli muutunud parteile
hädavajalikuks. Aeglaselt ja kindlalt viis tema käitumine tipu poole. Lisaks
rahvusasjade rahvakomissari kohale sai
temast Tööliste ja Talupoegade Inspektsiooni rahvakomissar, mis andis talle
täieliku võimu kuberneride üle ning mutis ta bürokraatiasüsteemis väga
võimsaks.
3. aprill 1922.
nimetas keskkomitee Stalini partei keskkomitee peasekretäriks. Lenin oli
palunud, et see koht usaldataks mõnele poliitbüroo liikmele. See otsus võeti
vastu selleks, et muuta Lenini äraolekul tema sekretariaadi töö efektiivsemaks.
Kedagi ei üllatanud, et valik langes Stalinile, kellel oli julge ja oma tööd
hästi organiseeriva inimese kuulsus. Teised poliitbüroo liikmed ei saanud vastu
võtta nii bürokraatlikku tööd. Keegi ei pidanud Stalini määramist edutamiseks
või endale järglase määramseks Lenini poolt. Suurima saladuskatte all valmistas
Lenin ette kirja järgmisele kongressile, kuhu ta pidas vajalikuks lisada ka
mõned kommentaarid Stalini kohta: „Stalin on keskpärane ja vulgaarne. Tema
puudused, mida äärmisel juhul võib pidada talutavaks kommunistide keskel, pole
vastuvõetavad, kui tegemist on mehega, kes juhib keskkomitee sekretariaati.
Sellepärast soovitan ma seltsimeestel leida võimalus kõrvaldada Stalin sellest
ametist ning asendada ta seltsimehega, kes oleks temast erinev ning kes
vastupidiselt temale oleks salliv, lojaalne, viisakas ja austaks rohkem oma
kolleege.“
1924. aastal
toimunud partei XIII kongressil olid Trotskil käes kõik kaardid Stalini
lõplikuks hävitamiseks, kui ta oleks need veendunumalt välja käinud, kuid
võitjana väljus Stalin. 1925. aastal määras partei kongress Stalini partei
ainukeseks juhiks.
1928 märtsis loobus
Stalin Lenini uue majanduspoliitika põhimõtetest. Ta võttis omaks, vaatamata
Buhharini juhitud parempositsiooni seisukohale, Trotski ideed. Lenini poliitika
andis põllumeestele võimaluse müüa oma
vilja parima hinnaga. Kulakud, rikkad talupojad, keeldusid riigi madalatest
kokkuostuhindadest ning põhjustasid viletsuse, oodates hinnatõusu, selleks et
müüa kasuga. Kommunistid ei sallinud neid suuromanikke, kes käitusid nagu
kodanlased, laenates raha, makstes oma töölistele natuuras ning hoides riiki
pantvangis. Valitsus saatis üle kogu maa laiali eriagente eesmärgiga rekvireerida
viljaaidad ning tuua vili Moskvasse. Igasuguse vastupanu korral toimus kohene
hukkamine ning külakehvikud, kellest oli saanud valitsuse käepikendus, võtsid
jõuka talu juhtimise üle. Taludest sai ühismajand. Selle poliitika tulemuseks
oli, et lühikese ajaga täideti riigi viljasalved ja suudeti vastu seista
näljahädale, mis valitses ikka veel suuremates asustatud punktides. Ometi
sisaldas see poliitika pikemas perspektiivis riske. Omanikud tapsid oma
kariloomad ning eelistasid jätta põllud sööti. Samal ajal kindlustas Stalin oma
positsioone välismaal.
1932. suvel polnud
majandusnäitajad enam soodsad, nelja aastaga ei olnud plaan andnud oodatud
tulemusi. Otse vastupidi, olukord oli halvenenud. Nõrk juhtimine, eesmärkide
ambitsioonikus ning üleüldine majanduskriis lääneriikides raskendasid Stalini
seatud sihtide saavutamist. Varsti tabas läänemaailma suur majanduskriis.
Nõukogude propagandistid kiitsid sotsialistliku plaanimajanduse eeliseid,
vaikides selle kohutavast hinnast.
Samal aastal tegi
Nadja, peale pikki õnnetuid aastaid Stalini kõrval, enesetapu.
1929-1933 viis
Stalin vägivaldsete meetoditega ellu nn. "suure läbimurde", mis
seisnes ulatuslikus sunniviisilises kollektiviseerimises ja
industrialiseerimises.
1934 mõrvati Sergei
Kirov. See sündmus sai aluseks Stalini poolt heaks kiidetud ulatuslikule
repressioonide perioodile.
1936 võeti
tema ettepanekul vastu Nõukogude Liidu uus konstitutsioon, mida nimetati ka
kõige demokraatlikumaks põhiseaduseks maailmas.
1936-1938 viidi tema
korraldusel ja initsiatiivil läbi nn. suurpuhastus ehk tšistka, mille käigus
kõrvaldati lõplikult võimu juurest vanade revolutsionääride kaader.
23.08.1939 sõlmiti
tema nõusolekul Molotov-Ribbentropi pakt, millega Saksamaa ja Nõukogude Liit
jagasid Ida-Euroopa oma huvipiirkondadeks.
1940 lasi ta korraldada oma kauaaegse oponendi Lev Trotski mõrvamise Mehhikos.
1941 nimetati Stalin NSVL Rahvakomissaride Nõukogu esimeheks
22. juunil 1941 a
alustas Saksamaa sõda Nõukogude Liidu
vastu.
30.06.1941 nimetati Riikliku Kaitsekomitee esimeheks
10.07.1941 sai
Stalinist NSVL relvajõudude ülemjuhataja, ta
nimetati ka NSVL kaitse rahvakomissariks
1942 andis välja
käskkirja nr. 227, mis käskis kohapeal maha lasta kõik sõdurid, kes taganevad
või hülgavad oma positsiooni ilma ülema loata. Tuleb siiski mainida, et
taolised karmid meetmed aitasid Nõukogude Liidul lõpptulemusena sõja võita.
1943 tegi ta
ulatuslike muudatusi, saates laiali kominterni.
02.05.1945 vallutasid Nõukogude väed
Berliini; kuus päeva hiljem lõppes Saksa vägede kapitulatsiooniga Teine
Maailmasõda.
25.09.1949 toimus Nõukogude Liidus esimene aatompommi katsetus
01.1953 avalikkust
teavitati juudi arstide vandenõust Stalini vastu; kavandati uusi repressioone,
kuid siis tabas Stalinit ootamatult haigushoog, millest ta enam ei toibunudki.
Stalin suri 05.03.1953 Moskvas tänaseni lõplikult välja selgitamata asjaoludel.
London, 29. aprill
1996. pärast Stalini surma polnud tema kahe lapse -- Svetlana ja Vassili --
tulevik roosiline. Vassili arreteeriti kaks kuud pärast isa surma, vanglast
vabanes ta 1961. aasta kevadel. Ta suri 19. märtsil 1962 Kaasanis asumisel
olles alkoholimürgitusse. Svetlana oli isa eluajal juba kaks korda abielus
olnud. Ta oli sunnitud oma esimese mehe, kes oli juut, Stalini nõudmisel maha
jätma. Svetlana kohtus India kommunisti Brajesh Singhiga ning nende abielu tõi
talle mõned õnnelikud aastad, kuid ta mees suri Moskvas 1966. aastal. Svetlanal
lubati viia oma mehe põrm Indiasse. Ta kasutas juhust, et katkestada minevikuga
kõik sidemed. 1967. aastal sõitis ta Delhist Ameerika Ühendriikidesse. Seal
avaldas Svetlana kaks sensatsiooni tekitanud raamatut : „ Only One Year“ ja „
Twenty letters to a friend“. Ta abiellus uuesti, seekord William Petersi
nimelise arhitektiga, sünnitas tütre Olga. See abielu jooksis tema suureks
meelehärmiks karile. 1985. aastal pöördus ta Moskvasse tagasi, kus KGB sundis
teda avaldama vaba maailma vastu suunatud kirjutisi. 1987. aastal lahkus ta
taas Nõukogude Liidust ning saabus ilma ühegi pennita Londonisse. Svetlanale
anti peavarju ja toitu ühes vaestemajas, ta kavatses minna kloostrisse. Tundub,
et ta loobus sellest mõttest, praegu elab ta tagasitõmbunult ühes väikeses
majakeses Inglismaa läänerannikul. Svetlana ei soovi enam kellegagi kohtuda.
Kasutatud kirjandus:
http://historian.front.ru/stalin/bio.html
http://et.wikipedia.org/wiki/Jossif_Stalin
EE8, Tallinn, Eesti
Entsüklopeediakirjastus 1995
XX sajandi lugu
STALIN, Tallinn, Eesti Entsüklopeediakirjastus 2001