Ristisõjad

Võitlus ida- ja läänerahvaste vahel on sama vana kui nende ajalugu. XI ja XII sajandil seisid jälle ida ja lääs vastastikku. Seekord tungis lääs ristiusu lipu all peale idale, kus võimutses islam.

Järgnev referaat püüabki vastata eelkõige kahele küsimusele - mis olid ristisõdade põhjused ja kas need saavutati. Samuti vaatleb see kirjutis erinevaid ristisõdu ja toob välja tagajärjed, mis on eelneva küsimuse vastamiseks vajalik.

RISTISÕDADE PÕHJUSED
Keskaegses Lääne-Euroopas olid rüütlite ja aadlike perekonnad väga suured. (Sagedased olid ju epideemiad, mille tõttu surid paljud) 8-12 poega peres oli täiesti tavapärane nähtus. Kuigi mõned neist läksid kloostritesse jäid kojujäänutele maad väikseks. Seepärast läksid paljud pojad laia maailma õnne otsima(ehk sealt pärit muinasjuttude ainestikki). Ühineti ja nii tekkisid suured salgad, mis soetasid endale maa-alasid kaugemal või pidasid end üleval röövimisega. Usklikud normannid olid esimesed, kes korraldasid moslemite käes olevale Pühale Maale retki. Nii said eurooplased aru, et suur sõjavägi suudaks Püha maa vabastada.

Suure rahvaarvu tõttu tekkis palju linnu. Neis hakkas arenema käsitöö ja kaubandus. Peagi jäi aga Euroopa väikseks. Tolle aja kuulsaimad kaubanduslinnas Pisa, Genova ja Veneetsia otsustasid turgu laiendada. Pisa võttis saratseenidelt Sardiinia ja tegi väikseid vallutusi Aafrika põhjaosas. Veneetsia võttis enda võimu alla Aadria mere. Just Veneetsia oli sild, mis ühendas Euroopat Aasiaga. Veneetsia oli nimelt aidanud võidelda Bütsantsil normannidega ning seetõttu said Veneetsia kaupmehed soodustusi. Algselt toimetati ju Aasia kaubad Euroopasse Bütsantsi vahendusel. Et vabaneda Bütsantsi vahetalitusest , tahtsid Euroopa kaupmehed luua Vahemere idarannikule toetuspunkte, mille kaudu oleks teostunud kaugete idamaade turgude vallutamine. Sellest tekkisid aga kokkupõrked. Kristlased uskusid, et sõda uskmatutega on püha ja eriti tähtsaks loeti selle maa vallutamist, kus Kristus oli olnud. Kui see oleks vallutatud, oleksid sinna kanda kinnitanud kaupmehed ja ja idamaadelt pärit kaubad ei oleks pidanud jõudma Euroopasse Bütsantsi vahendusel.

Kristlaste kõige püham paik, Kristuse surnukeha oletatav asupaik ja ülestõusmiskoht oli türklaste kätte langenud ja need ei lubanud sinna enam palverändureid. Rändamine Palestiinasse oli kujunenud igapäevaseks ja see oli suur vagaduse näitaja. Kloostrid võtsid neid lahkesti vastu, andsid neile öömaja, toitu jne. Kui Palestiina oli Bütsantsi all siis nähti palverändureid seal meelsasti. Ka araablastel polnud midagi nende vastu. See oli neile isegi tulus. Müüdi ju heausklikele “reliikviaid”. Türklased-seldžukid hakkasid aga kristlasi kiusama. Tihti rööviti neid, tapeti ja teotati ristiusku. Nt 1065 (1064?) tuli 7000 palverändurist tagasi vaid 2000. Püha Maa vabastamine muutus siis juba usuliselt vajalikuks, aga Gregorius VII eluaegne tüli Heinrich IV-ga ei andnud talle mahti sellega tegeleda.
XI sajandi teisel poolel oli aga Bütsantsi saatus kaalul. Türklased sõlmisid petsegeenidega liidu ja Bütsantsi ähvardasid vaenlased kahelt poolelt. Aleksios I (keiser) suutis petsegeene lüüa, kuid türklaste vastu oli ta saamatu. Niisiis pöördus ta kristliku Lääne-Euroopa ja selle juhi paavst Urbanus II poole abipalvega. Lääne-Euroopa oli nõus. Rüütlid soovisid oma sõjakirge rahuldada, kaupmehed raha teenida ja paavst soovis allutada endale idakirikut ja näidata üleolekut. Talupojad lootsid aga pääseda vägivallast ja hädadest.

Clermont’i kirikukogu 27. nov.1095
Clermont’i linna Prantsusmaal tuli paavsti kuulama tuhandeid rüütleid, palju vaimulikke ning hulgaliselt lihtrahvast (üle 200 piiskopi ja 400 abti). Urbanus II esines 26. nov. vabaõhukõnega tohutu inimhulga ees. Ta püüdis kujutada sõda, kuhu ta “ustavaid” minema õhutas, Kristuse haua vabastamise ja “Hommikumaal elavate vendade”, s.t. idakristlaste päästmise üritusena. Need, kes annavad Pühale Maale sõttaminekuks tõotusvande, ootab mitte ainult õndsus taevariigis - võit “uskmatute” üle toob ka maapealset kasu. ”Siin Õhtumaal pole põld kuigi lahke. Seal, Hommikumaal, voolab aga mett ja piima ning Jeruusalemm on maailma naba, õitsev ja haljendav maa - teine paradiis. Kes on õnnetud ja vaesed, saavad seal rõõmsaks ja rikkaks!” Kui paavst seda kõike lausus, hõisati vahele: “Jumal tahab seda! Jumal tahab seda!” Paavst kutsus rüütleid lõpetama sisetülid ja asuma teele Hommikumaad vallutama. Rüütlid kujutasid ristisõda omalaadse relvastatud palverännakuna ja peale Urbanus II kõnet hakkas kujunema omalaadne ristisõja usutunnistus, milles liitus religioosne enesesalgamine lootusega rikkalikule maisele tasule, millega Jumal hüvitab oma armastatud laste sõdalaspingutused. Augustinuse teooria järgi oli taevasesse Jeruusalemma jõudmine iga õige kristlase kõrgeim kutsumus. Harimatu rüütli kujutluses identifitseerus taevane Jeruusalemm reaalsega, Palestiina Jeruusalemmaga. Ristiretkeideoloogia suutis osavalt katta rüütlite maised taotlused usulisega ja Urbanus II suutis oma kõnega mõjutada nii rüütlite kui lihtrahva meeli, et ajendada neid osa võtma järgnevast missioonist Pühale Maale.

Talupoegade ristiretk 1095. Amiensi Pierre juhtimisel.
I ristisõjal oli kaks nö. algmängu. Esiteks eelpool mainitud Clermont´i Kirikukogu ja teiseks Prantsuse talupoegade ristiretk , millel juhiks jutlustaja Amiensi Pierre. Teel käituti aga rohkem röövlite kui palveränduritena. Kimbutati juute, rööviti teeäärseid asulaid. Nende vastu astuti aga välja ja Konstantinoopolisse jõudsid vaid haledad riismed. Aleksios hoiatas Pierre, et sellise tühise salgaga jätkata on mõttetu, kuid ristisõdijad olid kannatamatud ja nõudsid, et Pierre nad kohe türklaste vastu viiks. Pierre aga põgenes ning seldžukid hävitasid kõik sõdijad. Nii hukkusid esimesed ristisõdijad – talupojad – kes lootsid vaid teoorjusest pääseda.
I ristisõda 1096-1099
1096. aastal moodustati aga Euroopas 4 armeed, 2 Prantsusmaal, 1 Madalmaades ja üks Põhja-Saksamaal. Paavst Urbanus teatas Aleksiosele, et tulemas on u. 300 000 ristsõdijate vägi. Aleksiost valdas hirm. Selline vägi suudab jagu saada türklastest, aga kas mitte ka Bütsantsist. Aleksios arvas ja kartis, et Ees-Aasia maad lähevad ristsõdijatele ning algatas kahepoolset poliitikat, teades et ristisõdijad on juba välja valinud riigid (kohad) Süürias ja Palestiinas. Nii oli võimalik kõik kompromissiteel lahendada, aga siiski ei tahtnud Aleksios kuulda maade jaotamisest, mis olid kuulunud Ida-Rooma impeeriumile. Ta otsustas, et esitab nõude, millega kõik ristisõdijate juhid peavad talle vasallivande andma.
Bütsantsil oli samal ajal aga probleeme ristisõdijatega, kes röövisid ja vallutasid linnu. Peeti isegi lahinguid Bütsantsiga. Lõpuks pidid juhid andma keisrile ikkagi vasallivande. Mõned tegid seda heameelega nt Godefroi de Bouillon, teised suurema või vähema vastuhakkamisega. Ainult Tolouse´i krahv Raimund ei andnud vasallitõotusi.
Lõpuks lastigi sõdijad üle Bosporuse väina ning seejärel pühendati peatähelepanu Nikaia linnale. Pärast 45 päevalist piiramist see alistuski. Tee Süüriasse oli vaba. Tee peal sai aga Edessast (1098) esimene ristisõdijate riik
1097. oktoobris jõuti Antiookia alla, kuhu suurem osa väest jäi peatuma. Ristisõdijate piiramine oli aga loid. Pärast toiduvarude täiendamist muutus piiramine hoogsamaks, kui kuuldi aga, et appi on tulemas (loomulikult vastaspoolele) Mossuli emiir Kerbogha, läks ristisõdijate seas paanika lahti. Antiookia lõpuks vallutati ja eelkõige tänu Itaalia normanne juhtinud Robert Giuscard´i poeg Bohemundile. Ta tunnistati enne võitlust Antiookia valitsejaks, vastasel juhul oleks ta oma normannidega lahkunud .
1099. 4. Juuli hommikul algas tormijooks ja pärast lõunat see vallutati. Eesmärk oli saavutatud. Mitmed uhked rüütlid, sealhulgas ka Godefroi de Bouillon tagasi ei pöördunud. Ta suri Jeruusalemmas ja maeti Kristuse oletatava haua lähedale.
II ristisõda 1147-1149
Ristisõdijate saavutatud edu ja alad ei püsinud kaua. 1144. Oli juba Mossuli valitseja Zenki vallutanud Edessa krahvkonna. Jällegi ärkas usuvaimustus. Nüüd kihutas rahvast üles Bernard Clairvaux´st. Tema üleskutsele vastati pea kogu Euroopas. Isegi 2 valitsejat Saksa keiser Konrad III ja Prantsusmaa kuningas Louis VII tõttasid appi. Louis VII (Ludvig) tahtis lunastada oma raske patu. Nimelt olid tema sõjamehed süüdanud kiriku. Louis VII toetas ka paavst Eugen III lubades pattude andestamist ja tulu. Ristisõdijatega liitusid ka naised. Näiteks Eleonore Prantsuse kuninganna. Sõjavaimustus levis ka Saksamaal. Bernardi rännak sarnanes võidukäigule, Saksmaalt asus teele 70 000 rüütlit ja Prantsusmaalt u. sama palju. Röövides ja põletades läheneti Konstantinoopolile. Arvatavasti oli see kättemaksuks linnaväravate sulgemise eest. Konrad, jõudes kohale varem, tegi ettepaneku jääda ootama prantslasi, kuid sõjamehed keeldusid ja kuningal ei jäänud muud üle, kui nad sõtta viia. Lahing kaotati ning taganeti, et oodata prantslasi. Prantsuse väed aga suundusid itta rahulikult ja neid ei kardetud ning seetõttu ei olnud teepeal suuri rüüstamisi. 1147. Oktoobris olid nad üle Bosporuse väina jõudnud ja Nikaia läheduses kohtuti sakslaste sõjaväe riismetega. Raskel teel suur osa hobustest hukkus ja Louis VII tuli mõte viia sõdijad Süüriasse laevadel. 1148. Kevadel jõudis Louis Antiookiasse, kuhu varsti jõudis Konstantinoopolist ka Konrad. Koos otsustai minna vallutama Jeruusalemma. Järel oli vaid 50 000 sõdalast. Mitmes lahingus löödi musulmane. Ristisõdijad oleksid vallutanud Jeruusalemma, kui oleks kohe alatud tormijooksuga, aga hoopis rüüstati ümberkaudseid alu. Vahepeal kogusid türklased aga sõjaväge ja 28. juulil 1148 otsustasid sõdijad Euroopasse naasta - tulemusteta.
III Ristisõda 1189-1192
1187. aasta oktoobrikuu keskpaigas sai paavst Urbanus III kurva sõnumi - Jeruusalemm oli langenud. See teade oli raske löök ning kahe päeva pärast paavst suri. Uus paavst Gregorius VIII otsustab päästa Jeruusalemma. Ta saadab kristliku Euroopa juhtidele sõnumeid, milles palub abi Püha Maa vabastamisel. Peagi suri ka Gregorius ja paavstiks sai Clemens III. Ka tema oli sama agar õhutaja kui ta eelkäijad ja nii asusidki igast Euroopa nurgast teele sõjamehed. Esimesena asus teel Itaaliast normannide laevastik. Ristisõjast võtsid osa ka kolm Euroopa suurimat juhti. Saksa-Rooma keiser Friedrich Barbarossa, Inglise kuningas Richard I Lõvisüda ja Prantsuse kuningas Philippe II Auguste. Friedrich Barbarossa valis teekonnaks marsruudi läbi Ungari ja Balkani ps. Ta otsustas asuda teele jüripäeval 1189 (oli ju Püha Jüri ristisõdijate kaitsja) Ta leppis teele jäävate riikide valitsejatega kokku ja saati teate ka Jeruusalemma, milles palus Püha Maa kohest vabastamist vastasel juhul kõigi Euroopa vägede teeleasumist. Aprilli algul hakkasid ristisõdijad Regensburgist itta liikuma 100 000 sõjamehega. Juuli keskel jõuti Serbiasse. Märtsis 1090 jõuti Väike-Aasiasse.Neid piinas nälg ja väsimus. Mais jõuti Ikoniumi juurde, mis vallutati tormijooksuga. Saksa sõjaväele tungisid tagant kallale aga seldžukid, kes suudeti alles vihase võitluse tagajärjel tagasi lüüa. Jätkati teekonda ja jõuti Kliikiasse, kus uppus ühte mäestikujõkke Friedrich Barbarossa. Sõjavägi lagunes.
1190. lahkusid ristisõdijad ka Inglismaalt juhiks Richard. Üks osa liikus mööda merd, teine aga Burgundiasse, kus suvel ühineti prantslastega. Septembris kohtusid Sitsiilia pealinnas Philippe ja Richard. Sealt asuti teele alles pikkade tülide lõppedes. Prantslased natuke varem. Osa inglaste laevastikust aga aeti tormi poolt Küprosele, kuhu suundus ka Richard ning lõpuks vallutas Küprose. Juuni alguses jõuti Akka alla. Septembri alguses oli ristisõdijate arv juba nii suur, et otsustati linn sisse piirata. Septembri lõpul jõudsid kohale täiendavad sõdalased. Kohe tungisid kristlased Saladini väele peale. Musulmanid küll võitsid lahingu, kuid kristlased hakkasid uuesti Akkat piirama. Saladini seisukord halvenes. Lõpuks jõudsid Itaaliast kohale aga ehitusmaterjalid ja hakati valmistama piiramistorne. Need aga põletati vastaste poolt. Viimaks saavutati aga leping, mille järgi Akka läks kristlastele. Varsti pärast seda asus koduteele Philippe II Auguste. Richard jätkas aga võitlust. Ta alustas küll läbirääkimisi, kuid katkestas nee. 1192. Asus ta vägede Jerusalemma poole. Pärast mitmeid vahejuhtumeid püüdis Richard uuesti läbirääkimisi alustada. Tulemus oli kehvem kui algsetel läbirääkimistel. Palverändurid võisid küll Jeruusalemma külastada ja ka Põhja-Süüria sai kristlastele, kuid Jeruusalemma vallutada ei suudetud ja lõpetati ju moraalse kaotusega – mindi kokkuleppele valeusulistega.
IV ristisõda 1202-1204
Saladin suri 1193 ja ta riik jagunes. Eurooplastel oli aga vaid kitsas rannariba Ees-Aasias. IV ristisõja organiseerijaks oli juba Innocentius III. 1202. Kevadel tulidki Veneetsiasse kokku suured prantslaste ja seal nendega ühinenud sakslaste salgad. Seal lepiti kokku kaupmeestega, kes lubasid nad kohale viia mööda mereteed, kuid esitasid ka tingimuse, et ristisõdijad peavad neid aitama võitluses mereröövlitega. Nii vallutatigi nende “pesa” Zara linn. Veneetslased suutsid aga veenda sõdalasi, et pole vahet, kas võidelda Pühal Maal või Bütsantsi vastu ja nii vallutatigi 1204 tormijooksuga Konstantinoopol. Lõhuti rohkem, kui suudet kaasa tuua. Ei halastatud isegi kloostritele, kirikutele ja raamatukogudele.
1268-Egiptlased vallutasid Antiookia
1291-Langes viimane tugipunkt Akka
Idamaadele suunatud ristisõdade mõte kadus ning peagi avastasid kristlased palju teisi Euroopa rahvaid, keda ristida.
Ristisõdade tulemused
Kaubavahetuses algas kiire tõus. Juhtivateks linnadeks said Itaalia linnad. Samuti õpiti tundmatuid käsitöövõtteid. Nt hakati valmistama paberit. Suur oli ka kultuuriline mõju. Muutusid mood, riided.
Kas ristisõdade põhjused ja ootused täitusid?
Vaatlen neid eelkõige esimestel lehekülgedel toodud nelja punkti abil
Soov leida uusi maid, kuhu elama asuda – ei täitunud, viimaks vallutati kõik eurooplaste tugipunktid Ees-Aasias.
Vabaneda kaubanduses Bütsantsi vahenduses. Itaalia linnadel soov saada juhtivateks – täitus, pärast ristisõdu arenes kaubandus ja käsitöö ning juhtivateks saidki peamiselt suured Itaalia kaubandus- ja sadamalinnad.
Kristuse haua vabastamine, usuline vajadus – ei täitunud, siiski said palverändurid seal käia, kuid kristliku Euroopa valitsuse alla see ei läinud.
Väike- ja Ees-Aasia vabastamine, üleoleku näitamine – Ei vabastatud territooriume idas, kuid Bütsantsist näidati üleolekut juba 1204. aastal, kui vallutati Konstantinoopol.

Kokkuvõtteks võiks öelda, et ristisõjad ei täitnud küll kõiki ootusi ja lootusi, kuid arendas väga palju eurooplaste oskusi ja laiendas silmaringi.