Päikesesüsteem koosneb Päikesest,
planeetidest, nende kaaslastest, asteroididest ja komeetidest. Päikesesüsteem moodustus tohutust
gaasi- ja tolmupilvest ligikaudu 4500 miljonit aastat tagasi. Planeete hoiab
kindlal orbiidil Päikese külgetõmbejõud. Päike ise on täht – kõikidest
planeetidest väga palju suurem kuum gaasikera.
Maa on üks üheksast hiiglasuurest ja peaaegu ümmargusest taevakehast,
mis tiirlevad ümber Päikese. Need on planeedid – tohutu suured kivi-, metalli-
ja gaasikerad. Mõnda neist, näiteks Maad ja Veenust, ümbritseb atmosfääriks
nimetatav gaasikiht. Suurimatel planeetidel – Jupiteril ja Saturnil – on ümber
tolmuosakestest rõngas.
Planeetide temperatuur on väga erinev. Päikesele lähim planeet Merkuur
on planeedi päeva ajal kuumem kui ahi, kuid Päikesesüsteemi servaalal paiknev
Pluuto 10 korda külmem kui öine pakane.
Kõik planeedid liiguvad elliptilist (ovaalikujulist) orbiiti mööda ümber
Päikese. Nad tiirlevad ja pöörlevad kõik ühes ja samas suunas.
Läbi teleskoobi vaadates paistavad planeedid valguskettaina, mis
liiguvad öösel üle taevalaotuse. Planeedid ei tekita seda valgust ise, vaid
peegeldavad päikesevalgust.
Nii palju kui praeguseks teada, on Maa ainus Päikesesüsteemi planeet,
millel on elu. Kuid universumis on miljoneid selliseid tähti nagu Päike ja
paljud arvavad, et ka neil on omad planeedid. On tõenäoline, et mõnel neist on
ka elu.
Päikesesüsteemis on 9 planeeti, mida võib liigitada mitut moodi:
Ø Asukoha järgi päikese suhte,
Ø Suuruse järgi,
Ø Koostise järgi,
Ø Asukoha järgi maa suhtes,
Ø Ajaloolise liigituse järgi.
Ø Maasarnased ehk kivised planeedid – Merkuur, Veenus,
Maa ja Marss. Nad koosnevad põhiliselt kivist ja metallidest. Nad pöörlevad
aeglaselt ja neil on vähe kaaslasi.
Ø Gaasilised planeedid – Jupiter, Saturn, Uraan ja
Neptuun. Nad koosnevad vesinikust ja heeliumist, pöörlevad kiiresti ja neil on
palju kaaslasi.
Eraldi jääb Pluuto, millest ei teata peaaegu
mitte midagi.
Ø Sisemised planeedid – Merkuur ja Veenus. Nad asuvad
Päikesele lähemal kui Maa.
Ø Välimised planeedid – teised planeedid alates
Marsist. Nad kõik asuvad Päikesest kaugemal kui Maa.
Ø Klassikalised planeedid – Merkuur, Veenus, Marss,
Jupiter ja Saturn. Neid tuntakse ammusest ajast ja nähakse palja silmaga.
Ø Moodsad planeedid – Uraan, Neptuun ja Pluuto. Nad
on avastatud hiljuti ja näeb vaid teleskoobiga.
Merkuur
Merkuur on Päikesele lähim
planeet ja suuruselt kaheksas.
Ø orbiit: 57,910,000 km Päikesest
Ø diameeter: 4,880 km
Ø mass: 3.30e23 kg
Rooma mütoloogias oli Merkuur kaubanduse,
reisimise ja varaste jumal.Tõenäoliselt sai planeet oma nime sellest, et ta liigub nii kiiresti üle
taeva.
Merkuuri on külastanud ainult üks kosmoselaev, Mariner 10. Ta lendas Merkuuri
orbiidil kolm korda 1973 ja 1974 aastal. Ainult 45% planeedi pinnast on
kaardistatud. Kuni 1962 aastani arvati,
et Merkuuri "päev" on sama pikk kui tema "aasta" (et ta
hoiab sama külge Päikese poole niisama kaua kui Kuu Maa poole). Kuid see
teooria lükati ümber 1965 aasta radarivaatlustega. Nüüd on teada, et Merkuur
pöörleb kolm korda oma kahe aasta jooksul.
Temperatuuri muutumised Merkuuril on kõige äärmuslikumad
Päikesesüsteemis, muutudes 90 K-st 700
K-ni. Temperatuur Veenusel on natuke kuumem ja väga stabiilne.
Merkuur on mitmel viisil sarnane Kuuga: tema pind on kraatreid
täis ja väga vana; ta ei oma atmosfääri. Teisest küljest, Merkuur on palju
tihedam kui Kuu. Merkuur on tiheduselt teine keha Päikesesüsteemis pärast
Maad.
Merkuuri sisemuses on suur rauast tuum, mille raadius ulatub
1800-st kuni 1900 km-ni. Merkuuri tihe rauast tuum on suhteliselt suurem kui
Maa oma, tõenäoliselt täites enamuse planeedist.Vähemalt osa tuumast on
tõenäoliselt sula. Silikaadist välimine
koor (analoogiline Maa vahevöö ja koorega) on ainult 500 kuni 600 km paks.
Merkuuri pinnal paistavad tohutud järsakud, mõned neist on sadu
kilomeetreid pikad ja kuni kolm kilomeetrit kõrged Üks suurimatest
iseärasustest Merkuuri pinnal on Caloris Kauss; tema diameeter on umbes 1300
km. Arvatakse, et ta on sarnane suurte kaussidega Kuul. Nagu kuukausid, tekkis ka see arvatavasti
väga suure kokkupõrke tulemusena Päikesesüsteemi algstaadiumis. Selle kokkupõrke tulemusel tekkis
arvatavasti ka täpselt planeedi vastasküljel asuv veider territoorium.
Lisaks tugevasti kraaterdatud territooriumile on Merkuuril ka
suhteliselt tasaseid lauskmaa alasid. Mõned neist võivad olla vana vulkaanilise
tegevuse tulemusel. Marrineri andmete analüüsimine on andnud ka mõned esialgsed
tõendid hiljutise vulkaanilise tegevuse kohta Merkuuril. Kuid oletuse
kinnitamiseks on vaja rohkem informatsiooni.
Merkuuril on nõrk magnetväli, mille tugevus on umbes 1 % Maa magnetvälja
tugevusest. Merkuuril pole kaaslasi.
Merkuur on tihti nähtav binokliga või isegi paljaste silmadega,
aga ta on alati väga lähedal Päikesele ja raskesti nähtav hämarikutaevas.
Veenus on teine planeet Päikesest ja suuruselt kuues meie Päikesesüsteemis.
Veenuse orbiit on kõige ringikujulisem Päikesesüsteemi planeetide hulgast.
Ø orbiit: 108,200,000 km (0.72 AU) Päikesest
Ø diameeter: 12,103.6 km
Ø mass: 4.869e24 kg
Veenus (Kreeka: Aphrodite; Babüloonia: Ishtar) on
armastuse ja ilu jumalanna. Arvatavasti nimetati planeeti nii sellepärast,
et ta oli heledaim antiikrahvaste poolt tuntud planeet. Veenust tuntakse juba esiajaloolistest
aegadest peale. Ta on heleduselt teine objekt taevas peale Päikese ja Kuu.
Esimene kosmoselaev, mis külastas Veenust
oli Mariner 2 1962. aastal. Hiljem on Veenust külastanud paljud
teised kosmoselaevad (rohkem kui 20). Üsna hiljuti kaardistas Veenuse orbiidil
liikuv USA kosmoselaev Magellan radari abil Veenuse pinda.
Veenuse pöörlemine on mõnevõrra ebaharilik, kuna see on väga
aeglane (Veenuse päev kestab 243 Maa päeva). Lisaks sellele on Veenuse
pöörlemisperiood ajaliselt ühtlustunud tema orbiidperioodiga, nii et Veenus on
Maa poole alati sama küljega , kui need kaks planeeti on üksteisele lähimas
punktis.
Veenust on mõnikord peetud Maa kaksikõeks. Mõnest küljest on nad
tõesti väga sarnased:
Ø Veenus on ainult natuke väiksem kui
Maa.
Ø Mõlemal täheldatakse mõningaid
kraatreid suhteliselt noorel pinnal.
Ø Nende tihedus ja keemiline koostis
on sarnane.
Nende sarnasuste pärast arvati, et tihedate pilvede all võib Veenus olla
väga Maa sarnane ja seal võib olla isegi elu. Aga Veenuse uurimine näitas
kahjuks, et paljudes olulistes valdkondades on ta radikaalselt Maast erinev.
Tihe atmosfäär põhjustab Veenusel kasvuhooneefekti, mis tõstab
tema pinna temperatuuri umbes 400 kraadilt kuni 740 k-ni (küllalt kuum plii
sulatamiseks). Veenuse pind on tegelikult kuumem kui Merkuuri oma, hoolimata
sellest, et ta on paeaegu kaks korda Päikesest kaugemal.
Tuule kiirus, mis pinnal ei ole rohkem kui mõni kilomeeter tunnis, on
pilvepiiril väga tugev (350 kph).
Arvatavasti olid Veenusel kunagi suured veehulgad nagu Maal, kuid
need keesid ära. Praegu on ta üsna
kuiv. Maad oleks tabanud sama saatus, kui ta oleks ainult natukene Päikesele
lähemal.
Suurem osa Veenuse pinnast on tasaselt kulgev lauskmaa väikeste
mäeahelikega. Veenusel pole väikeseid kraatreid. Näib, et väiksemad
meteoriidid põlevad enne pinnale jõudmist Veenuse tihedas atmosfääris ära.
Kraatrid Veenusel paistavad asuvat kobaras, mis näitab, et suured meteoriidid
purunevad tavaliselt enne pinnale jõudmist atmosfääris kildudeks. Vanim maa-ala Veenusel paistab olevat umbes
800 miljonit aastat vana.
Veenuse sisemus on arvatavasti väga sarnane Maa omale:
Sisemuses asub umbes 3000 km raadiusega rauast tuum ja enamuse planeedist
hõlmab sulakivimist ümbris .
Veenusel ei ole magnetvälja, arvatavasti oma aeglase pöörlemise tõttu.
Tavaliselt on Veenus nähtav palja silmaga. Mõnikord on
(ebatäpselt) omistatud talle niisugused nimed nagu "hommikutäht" või
"õhtutäht", kuid ta on palju heledaim kui lihtsalt "täht"
taevas.
Maa on kolmas planeet Päikesest ja suuruselt viies:
Ø orbiit: 149,600,000 km (1.00 AU) Päikesest
Ø diameeter: 12,756.3 km
Ø mass: 5.9736e24 kg
Maa on ainuke planeet, mille inglisekeelne nimi ei pärine Kreeka/Rooma
mütoloogiast. Nimi
pärineb vanainglise ja germaani keelest. Muidugi on olemas sadu teisi
nimesid planeedi kohta
teistes keeltes.
Alles Kopernikuse (kuueteistkümnes sajand) ajal saadi aru, et Maa on
lihtsalt üks planeetidest.
Maad saab muidugi uurida ilma kosmoselaeva
abita. Sellele
vaatamata ei olnud kuni kahekümnenda sajandini kaarte tervest planeedist.
Maa on jaotatud mitmeteks kihtideks, milledel on erinevad
keemilised ja seismilised
omadused (sügavus km-tes):
0- 40 Maakoor
10- 400 Vahevöö ülaosa
400- 650 Ülemineku piirkond
650-2700 Vahevöö alaosa
2700-2890 D'' kiht (mõnikord
lisatud vahevöö alaosale)
2890-5150 Välimine tuum
5150-6378 Sisemine tuum
Koor varieerub tunduvalt paksuses, ta on õhem ookeanide all, paksem
kontinentide all. Sisemine tuum ja koor on tahked; välimine tuum ja vahevöö
kihid on vedelad.
Maa on 4.5 kuni 4.6 miljardit aastat vana. Vanimad teadaolevad kivimid on
umbes 4 miljardit aastat vanad. Vanimad elavate organismide kivistised on vähem
kui 3.9 miljardit aastat vanad.
71 % Maa pinnast on kaetud veega. Maa on ainuke planeet millel vesi
saab eksisteerida vedelas olekus Maa pinnal. Vedelas olekus vesi on eluks
olulise tähtsusega.
Maa atmosfäär koosneb 77% lämmastikust, 21% hapnikust, argoonist,
süsinikdioksiidi ja vee lisandiga. Kasvuhooneefekt tõstab pinnatemperatuuri
umbes 35 C kraadi võrra üle temperatuuri, mis Maal peaks tegelikult valitsema
(jäisest -21 kraadisest pakasest mõnusa +14 kraadise soojuseni); ilma selleta
ookeanid külmuksid ja elu, nagu meie seda tunneme, oleks võimatu.
Maa ja Kuu vaheline vastastikune mõju aeglustab Maa pöörlemist umbes 2
millisekundi võrra sajandis. Käesolev (teaduslik) uurimine näitab, et umbes 900
miljonit aastat tagasi oli 481 18-tunnist päeva aastas.
Maal on mõõdukas magnetväli, mis on tekitatud elektrivoolu poolt tuumas.
Päikesetuul, Maa
magnetväli ja Maa ülemine atmosfäär põhjustavad virmalisi .
Maal on ainult üks looduslik kaaslane, Kuu.
Marss on neljas planeet alates Päikesest ja suuruselt seitsmes:
Ø orbiit: 227,940,000 km (1.52 AU) Päikesest
Ø diameeter: 6,794 km
Ø mass: 6.4219e23 kg
Marss (Kreeka keeles: Ares) on Sõjajumal. Nähtavasti sai planeet selle nime
vastavalt oma punasele värvusele. Marsile vihjatakse mõnikord ka kui Punasele
Planeedile. Marsist tuleneb ka märtsikuu nimi.. Marssi tuntakse juba
esiajaloolisest ajast peale. Ta on ikka ulmekirjanike lemmik kui Maa järel
soodsaim koht Päikesesüsteemis inimese
eksisteerimiseks.
Esimene kosmoselaev, mis külastas Marsi oli
Mariner 4 1965 aastal.
Järgnes palju teisi . Marsi temperatuur varieerub 150 K kuni 295 K .
Kuigi Marss on palju väiksem kui Maa on tema pinna pindala umbes sama
kui Maa maismaa pindala. Välja arvatud
Maa on Marsil kõige mitmekesisem ja huvitavam maastik kõikidest teistest
planeetidest, mõned maastikuvormid on üsna suurejoonelised:
- Olympus Mons on suurim
mägi Päikesesüsteemis tõustes 24 km kõrgemale ümbritsevast platoost.
- Tharsis on tohutu kühm
Marsi pinnal, mis on läbimõõduga umbes
4000 km ja 10 km kõrgune.
- Valles Marineris on 4000
km pikkune ja 2-7 km sügavune kanjonite süsteem.
- Hellas Planitia on
rohkem kui 6 km sügavune ja 2000 km-se läbimõõduga kokkupõrke tagajärjel
tekkinud kraater lõunapoolkeral.
Suurem osa Marsi pinnast on
väga vana ja kraatreid täis, aga seal on ka palju nooremaid lõhestatud orge,
kõrgendikke, mägesid ja tasandikke.
Marsi sisemust tuntakse ainult pinnalt saadud andmete kaudu. Nende andmete
põhjal oletatakse, et Marsil on tihe tuum raadiusega umbes 1700 km,
sulakivimist vahevöö, mis on natuke tihedam kui Maa oma ja õhuke koor.
Oma varases ajaloos oli Mars palju rohkem Maa moodi. Kuid Marsi pind
on palju külmem kui Maa oma oleks
sellisel kaugusel Päikesest.
Marsil on väga hõre atmosfäär, mis koosneb põhiliselt väikesest
kogusest järelejäänud süsinikdioksiidist (95.3%) lisaks lämmastikust (2.7%),
argoonist (1.6%) ja väikese lisandina hapnikust (0.15%) ning veest (0.03%).
Atmosfäär on küllalt tihe, et Marsil saaksid möllata väga tugevad tuuled ja
tohutud tolmutormid, mis mõnikord neelavad terve planeedi kuudeks.
Viking- maandurid teostasid eksperimente, et määrata kindlaks elu
olemasolu Marsil. Tulemused olid negatiivsed.
Marsil ei ole globaalset magnetvälja.
Öises taevas on Marss kergesti märgatav palja silmaga. Tema
nähtav heledus varieerub suuresti vastavalt tema suhtelisele positsioonile Maa
suhtes.
Jupiter on Päikesest viies planeet ja kaugelt suurim. Jupiter on
rohkem kui kaks korda nii massiivne kui kõik teised planeedid kokku (318 korda
Maad).
Ø orbiit: 778,330,000 km (5.20 AU) Päikesest
Ø diameeter: 142,984 km (ekvatoriaalne)
Ø mass: 1.900e27 kg
Jupiter ( Kreeka Zeus) oli jumalate kuningas, Olympose valitseja ja Rooma riigi
patroon. Zeus oli Cronus'e (Saturn) poeg.
Jupiter on heleduselt neljas objekt taevas (pärast Päikest, Kuud
ja Veenust; mõnikord on Marss samuti heledam). Teda teatakse juba
esiajaloolisest ajast peale.
Jupiteri külastas esimesena Pioneer 10 1973
aastal ja hiljem
Pioneer 11, Voyager 1, Voyager 2 ning Ulysses. Kosmoselaev Galileo on parajasti
orbiidil ümber Jupiteri ja saadab Maale andmeid vähemalt järgmised kaks aastat.
Gaasilistel planeetidel ei ole tahket
pinnast, nende
gaasiline materjal lihtsalt läheb sügavamal tihedamaks Neid planeete vaadeldes
näeme, et nende pilvede ülaosad on kõrgel nende atmosfääris. Jupiter koosneb umbes 90% vesinikust ja 10%
heeliumist metaani, vee, ammoniaagi ja "kivimi" lisandiga. See on
koostiselt väga lähedane algsele Päikese udukogule, millest moodustus terve
Päikesesüsteem.
Jupiteril on arvatavasti kivisest materjalist tuum ulatudes
kusagil 10 kuni 15 kordse Maa-massini.
Tuuma peal asub põhiline osa planeedist vedela metallilise vesiniku
kujul.
Oodati, et Jupiteri atmosfäär sisaldab umbes kaks korda enam hapnikku
kui Päike. Kuid nüüd ilmnes, et tegelik kontsentratsioon on palju väiksem kui
Päikesel. Samuti üllatav oli kõrge temperatuur ja tihedus ülemistes atmosfääri
osades.
Jupiteril ja teistel gaasilistel planeetidel liiguvad suure kiirusega
tuuled. Jupiteri tuuled liiguvad suures osas tänu sisemisele kuumusele mitte
Päikeselt saadud energia tõttu nagu Maal.
Jupiter kiirgab kosmosesse rohkem energiat kui ta saab Päikeselt.
Jupiteri sisemus on kuum: temperatuur tuumas on arvatavasti kusagil 20,000 K.
Jupiteril on hiiglasuur magnetväli, palju tugevam kui Maa
oma. Jupiteril on ähmaseid rõngaid nagu
Saturnil, kuid palju väiksemad. Erinevalt Saturnist, on Jupiteri rõngad
tumedad.
1994 aastal põrkas Comet Shoemaker-Levy 9 kokku Jupiteriga. Kokkupõrke
tulemused olid selgelt nähtavad isegi amatöörteleskoopidega.
Öises taevas on Jupiter tihti heledaim "täht" taevas
(ta on tumedam ainult Veenusest, mis on harva nähtav tumedas taevas).
Saturn on kuues planeet Päikesest ja suuruselt teine:
Ø orbiit: 1,429,400,000 km (9.54 AU) Päikesest
Ø diameeter: 120,536 km
(ekvatoriaalne)
Ø mass: 5.68e26 kg
Rooma mütoloogias oli Saturn põllumajanduse
jumal. Saturn on
inglisekeelse sõna "Saturday" allikaks.
Saturni tuntakse juba esiajaloolisest ajast peale. Galileo oli esimene,
kes märkas teda teleskoobiga 1610. aastal; ta märkas tema juhuslikku
esinemist aga oli sellest segaduses. Alles 1659 aastal selgitas Christian
Huygens täpselt rõngaste ehituse. Saturn'i rõngad jäid Päikesesüsteemis
unikaalseteks kuni 1977 aastani, kui avastati väga ähmased rõngad umber Uraani
ja varsti seejärel ümber Jupiteri ja Neptuuni.
Saturni külastas esimesena Pioneer 11 1979
aastal ja hiljem
Voyager 1 ning Voyager 2.
Saturn on silmnähtavalt lamestunud kui vaadata läbi väikese
teleskoobi. Selle põhjustab tema kiire pöörlemine ja vedel seisund. Teised
gaasiplaneedid on samuti lapikud kuid mitte nii palju. Saturn on planeetidest kõige väiksema
tihedusega; tema erikaal (0.7) on väiksem kui veel. Nagu Jupiter, koosneb Saturn umbes 75% vesinikust ja 25%
heeliumist ning väikese lisandina veest, metaanist, ammoniaagist ja
"kivimist" - see on sarnane ürgsele Päikese udukogu koostisele,
millest moodustus Päikesesüsteem.
Saturn'i sisemus on sarnane Jupiter'i omale koosnedes kivisest tuumast,
vedela metallilise vesiniku kihist ja molekulaarse vesiniku kihist. Samuti on
olemas erinevaid jääsid. Saturn's sisemus on kuum (12000 K tuumas) ning Saturn
kiirgab kosmosesse rohkem energiat kui ta saab Päikeselt.
Kahte tuntumat rõngast ja ühte ähmast rõngast on võimalik Maalt näha.
Kuigi rõngad paistavad Maalt pidevatena, on nad tegelikult moodustunud
loendamatust arvust väikestest osakestest, millest igaühel on orbiit. Nende
suurused ulatuvad nii umbes sentimeetrist kuni mõne meetrini. Rõngaste osakesed
paistavad koosnevat peamiselt jääst, aga nad võivad samuti sisaldada jäise
kattega kivimi osakesi.
Saturni (ja teiste Jupiterilike planeetide) rõngaste päritolu on teadmata.
Nagu teistel jupiterlikel planeetidel, on Saturnil oluline magnetväli.
Öises taevas on Saturn kergesti märgatav isegi paljaste silmadega.
Kuigi ta pole ligilähedaseltki nii hele kui Jupiter, on teda kerge
identifitseerida kui planeeti kuna ta ei "vilgu"
nagu tähed. Rõngad ja suuremad kaaslased on nähtavad väikese
astronoomilise teleskoobiga.
Uraan on seitsmes planeet Päikesest ja suuruselt kolmas (diameetri
järgi).
Ø orbiit: 2,870,990,000 km (19.218 AU) Päikesest
Ø diameeter: 51,118 km (ekvatoriaalne)
Ø mass: 8.683e25 kg
Uraan on antiikne Kreeka taevalaotuse
jumalus, varaseim ülemjumal, kes oli Kronose (Saturn) ning kükloopide ja titaanide isa (Olümpose
jumalate eelkäija).
Uraan, esimene moodsal ajal avastatud planeet, avastati juhuse tõttu
William Herschel poolt, kui ta uuris taevast teleskoobiga 13. märtsil, 1781;
algul ta arvas, et see oli komeet. Nimi
"Uraan" esitas esimesena Bode vastavalt (kooskõlas) teistele
planeetide nimedele klassikalisest mütoloogiast, aga see ei tulnud
tavakasutusse kuni 1850 aastani.
Uraani on külastanud ainult üks kosmoselaev,
Voyager 2 24 jaanuaril 1986 aastal.
Uraan koosneb põhiliselt kivimist ja erinevatest jäädest, ainult
umbes 15% vesinikust ja vähesest heeliumist (vastandina Jupiterile ja
Saturnile, kus on peamiselt vesinik).
Uraani atmosfääris on umbes 83% vesinikku, 15% heeliumi ja 2% metaani.
Nagu teised gaasiplaneedid, Uraanil on pilvedevöönd, mis lõõtsub
kiiresti ümber planeedi. Aga pilved on äärmiselt ähmased, nähtavad ainult kujutiste täieliku suurendamisega Voyager 2
piltidelt.
Nagu teistel gaasilistel planeetidel on ka Uraanil rõngad.
Sarnaselt Jupiterile, on nad väga tumedad aga koosnevad nagu ka Saturnil üsna
suurtest osakestest, mille diameetrid ulatuvad kuni 10 meetrini ja lisaks
peenikesest tolmust. Teatakse 11 rõngast, kõik väga ähmased; heledaimat
tuntakse kui Epsilon rõngast. Uraani rõngad oli esimesed, mis avastati pärast
Saturni rõngaid.
Voyager 2 avastas 10 väikest kuud lisaks juba teatud 5 suurele. On tõenäoline,
et seal on veel mitmeid pisikesi kaaslasi rõngaste sees.
Uraani magnetväli on veider, sellepärast et ta ei ole koondunud
planeedi keskmesse ja on kaldunud peaaegu 60 kraadi, pöörlemistelje suhtes. See
on arvatavasti tekitatud liikumiste poolt Uraani suhteliselt sügavates
madalikes.
Uraan on mõnikord väga selgetel öödel napilt nähtav ka palja silmaga;
teda on üsna kerge märgata binokliga (kui sa tead täpselt kuhu vaadata). Väike
astronoomiline teleskoop näitab väikest ketast.
Neptuun on kaheksas planeet Päikesest ja suuruselt neljas (diameetri
järgi).
Ø orbiit: 4,504,000,000 km (30.06 AU) Päikesest
Ø diameeter: 49,532 km (ekvatoriaalne)
Ø mass: 1.0247e26 kg
Rooma mütoloogias oli Neptuun (Kreekas: Poseidon) merejumal.
Neptuuni märkasid esimesena Galle ja d'Arrest 1846 aasta 23. septembril
väga lähedal asukohale, mida ennustasid teineteisest sõltumatult Adams ja Le
Verrier põhinedes arvutustele, mis saadi Jupiteri, Saturni ja Uraani
positsioone vaadeldes. Inglismaa ja Prantsusmaa (kuigi mitte, ilmselt
isiklikult Adams'i ja Le Verrier'i vaheline) vahel tekkis rahvusvaheline
vaidlus õiguse üle panna nimi uuele planeedile; nad on nüüd koos kuulutatud
Neptuuni avastajaiks.
Neptuuni on külastanud ainult üks
kosmoselaev, Voyager 2 25.augustil 1989 aastal. Peaaegu kõik, mida me teame Neptuuni kohta
tuleb sellest kohtumisest.
Alates 1979.aastast on Neptuun tegelikult olnud kõige kaugem planeet
Päikesest; Pluuto sai jälle kõige kaugemaks 1999 aastal.
Neptuun'i koostis on arvatavasti sarnane Uraani koostisele:
mitmesugused "jääd" ja kivimid koos umbes 15% vesiniku ja vähese
heeliumiga.
Neptuuni sinine värvus on punase valguse neelamise tulemus
metaani poolt atmosfääris.
Nagu tüüpilised gaasilised planeedid, on Neptuunil kiired tuuled piiratud
laiuskraadide joontega ja suured tormid või keerised. Neptuun'i tuuled on kõige
kiiremad Päikesesüsteemis, ulatudes 2000 km/tunnis.
Nagu Jupiteril ja Saturnil, on Neptuunil sisemine soojusallikas -
see kiirgab kaks korda rohkem energiat kui ta saab Päikeselt.
Neptuunil on ka rõngad. Nagu Uraani ja Jupiterilgi, on Neptuuni
rõngad väga tumedad aga nende koostis on teadmata. Neptuuni rõngastele on antud nimed: kõige välimine on Adams,
järgmine on nimetu rõngas kaasorbitaalne Galatea'ga, siis Leverrier ning lõpuks
ähmane aga lai Galle.
Neptuuni magnetväli on, nagu Uraanil, veidralt orienteeritud ja
arvatavasti tekitatud juhtiva materjali (nähtavasti vee) liikumisest tema
keskmistes kihtides.
Neptuuni saab vaadata binokliga (kui sa tead täpselt kuhu vaadata)
aga kindlasti on vajalik
suur teleskoop, kui tahad näha ka midagi muud peale pisikese ketta.
Pluuto on kaugeim planeet
Päikesest (tavaliselt) ja kaugelt väikseim.
Ø orbiit: 5,913,520,000 km Päikesest
Ø diameeter: 2274 km
Ø mass: 1.27e22 kg
Rooma mütoloogias oli Pluuto (Kreeka: Hades)
allmaailma jumal.
Planeedile omistati see nimi (pärast paljusid teisi soovitusi) võib-olla
sellepärast, et ta on niikaugel Päikesest, et ta on pidevas pimeduses.
Pluuto avastati 1930 aastal õnneliku õnnetuse tõttu. Arvestused,
mis põhinesid Uraani ja Neptuuni liikumisel ja osutusid hiljem valeks,
ennustasid planeedi olemasolu teiselpool Neptuuni. Mitte teadlik olles
veast, teostas Clyde W. Tombaugh
Arizonast Lowell'I observatooriumist väga hoolika taevavaatluse ja leidis Pluuto.
Pärast Pluuto avastamist määrati kiiresti kindlaks, et Pluuto oli liiga väike
põhjustamaks erinevusi teiste planeetide orbiitidel. Planeet X-i otsingud
jätkusid, aga midagi ei leitud. Pole ka tõenäoline, et see kunagi tulevikus
leitakse. Seal pole mingit kümnendat planeeti.
Pluuto on ainuke planeet, mida ei ole külastanud ükski kosmoselaev.
Isegi Hubble Kosmose Teleskoop suudab näidata ainult suurimaid pinnale
iseloomulikke jooni.
Õnneks on Pluutol kaaslane, Charon. Hea õnne tõttu avastati Charon (1978
aastal) just enne, kui tema orbiidi tasapind liikus ääre pealt Päikesesüsteemi
suunas. Seetõttu oli võimalik vaadelda paljusid läbiminekuid Plutost üle
Charoni ja vastupidi.
On mõned, kes arvavad, et pigem tuleks Pluutot klassifitseerida suure
asteroidi või komeedina kui planeedina.
Aga ajalooliselt on Pluutot klassifitseeritud kui planeeti ja
tõenäoliselt see nii ka jääb.
Pluuto orbiit on väga ekstsentriline. Mõnikord on ta lähemal Päikesele
kui Neptuun (see on olnud nii 1979. aastast peale ja kestab kuni 1999 aastani).
Pluto pöörleb ümber oma telje vastupidises suunas kui suurem osa teistest
planeetidest.
Pinna temperatuur Pluutol pole täpselt teada, kuid ta on arvatavasti 35
ja 45 Kelvini vahepeal (-228 kuni -238 C).
Pluuto koostis on teadmata, aga tema tihedus (umbes 2 gm/cm3) näitab, et
ta koosneb nähtavasti 70% kivimitest ja 30% jää segust sarnanedes palju
Triton'le. Heledad piirkonnad pinnal paistavad olevat kaetud lämmastiku jääga
sisaldades väikese osana (tahket) metaani ja vingugaasi.
Vähe teatakse Pluuto atmosfäärist, aga arvatavasti koosneb peamiselt
lämmastikust koos mõningase vingugaasi ja metaani lisandiga.
Plutot saab näha amatöörteleskoobiga aga see
ei ole kerge.
KASUTATUD
KIRJANDUS: