Orkester

Sõna orkester tähendas Antiik-Kreekas poolkaarjat koori tantsuplatsi teatrilava ees. Tänapäeval nimetatakse orkestriks pillimeeste suuremat rühma, näiteks puhkpilliorkester.

SÜMFOONIAORKESTER

17.saj., baroki ajastul, ei olnud orkestril kindlat koosseisu, sinna kuulusid keelpillide eelkäijad, mitmesugused puhkpillid ning basso continue rühm, kuhu kuulusid lisaks tšembalole või orelile ka mõni bassipill, esmajoones tšello või fagott. Noodistati ainult meloodia või passipartii, teiste häälte pillimehed pidid sobivad hääled ise välja mõtlema. Klavessiinimängija täitis tavaliselt orkestrijuhi rolli.

18.saj., romantismi ajastul, suurenes orkestris vaskpuhkpillide rühm, puupuhkpillide rühma lisandus uusi instrumente ( bassklarnet, inglissarv ). Puhkpillide rühma suurenemine tingis keelpilli rühma suurenemise kõlalise tasakaalu huvides. Orkestri kõlajõud muutub võimsamaks, kõlavärvilt mitmekesisemaks. Lisandus harf.

20.saj. täiustus löökpillide rühm.

Kaasaegsesse sümfooniaorkestri koosseisu kuulub 4 pillirühma :

1. Puupuhkpillid

2. Vaskpuhkpillid

3. Löökpillid

4. Keelpillid

Eesti esimene sümfooniaorkester asutati Tartus 1900 aastal, asutajaks oli helilooja A.Lätte.

DIRIGENT

Kuni 19.saj.-ni dirigenti polnud. Tavaliselt oli selleks orkestri esiviiuldaja või siis tšembalist või organist. Kuid orkestrit juhtida ja ise mängida oli raske. Dirigent, kes tegeles ainult orkestri juhtimisega, ilmus orkestri ette 19.saj. algul. Esialgu seisis dirigent seljaga orkestri poole, sest seljaga publiku poole seismist peeti sündsusetuks.

Taktikepp pärineb 19.saj. lõpust. Taktikepp dirigendi paremas käes, sellega näidatakse tempot ja rütmi, vasaku käega näitab dirigent dünaamikat ja pillirühmade sisseastumist.

Kontsertmeister – esimene viiuldaja.

Allikas: muusikatunni konspekt