Napoleon I Bonaparte

Napoleon sündis 1769. aastal, 15. augustil Korsikal, mille Prantsusmaa oli äsja Itaalialt ostnud. Teismelisena mängis ta pidevalt sõjamänge.
Ta õppis 1779- 1784 Brienne sõjakoolis ja 1784-1785 Pariisi kõrgemas sõjakoolis.
Esimene võimalus oma sõjalise oskuse näitamiseks tekkis tal suurtükiväe kaptenina Touloni all, kus ta vallutas mitu kindlust ning pommitas inglasi nii maal kui ka merel, lõpuks sundides nende laevastikku taganema. Napoleon ülendati inglaste käest Touloni vallutamise eest 1793. aastal brigaadi-kindraliks ja teenete eest rojaliste mässu mahasurumisel Pariisis ülendati ta 1795. aastal diviisikindraliks.
Tõestanud oma osavust ja lojaalsust, sai Napoleon oma käsutusse Itaalia armee sõjas Austria vastu. Kuigi esialgu suhtuti temasse kahtlusega, suutis Napoleon saada oma sõdurite poolehoiu lubadustega helgest tulevikust ja ka isikliku näite abil – ta ei kartnud ise joosta lahingu ajal sündmuste keskmesse. Austriast sai Napoleon kiiresti jagu. Austriat sunniti sõlmima Prantsusmaale soodsa Campformio rahu (1797. aastal).
Peale seisma jäänud Egiptuse sõjakäiku (1798-1799), läks Napoleon tagasi Prantsusmaale ning haaras võimu enda kätte, lõpetades Suure Prantsuse Revolutsiooni. Paljud uskusid, et just tema suudab revolutsiooni-järgse ebastabiilsuse asendada tugeva valitsusega, ja tervitasid tema valitsema asumist rõõmuga. Kui kahe aasta pärast suutis ta Direktooriumi ehk tolleaegse Prantsuse valitsuse (tegutses aastatel 1795-1799) kukutada, siis asus ta ise valitsema esimese ja kõige suurema võimuga konsulina, seejärel ainukonsulina. 1802. aastal määrati Napoleon eluaegseks konsuliks. Napoleoni toetasid nii sõdurid, enamik kindraleid kui ka talupojad, sest viimased olid revolutsiooni ajal saanud maad ja ühes sellega ei olnud nad vana korra taastamise poolt. Napoleoni loodud riik oli sõjalis-bürokraatlik diktatuuririik.
Sellele järgnes enda kroonimisprotsess Prantsusmaa keisriks 1804. aastal ning rohked vallutused Euroopas: Austria ja vene armee purustamine Ulmi ja Austerlitzi lahingus (1805); kaotus 1805. aastal Trafalgari lahingus - Inglismaaga võideldi seejärel majanduslike vahenditega - loodi kontinentaalblokaad ehk mandriline piire Suurbritanniaga kui saareriigiga -; Preisi ja Vene armee purustamine Jena, Auerstädti, Friedlandi lahingus (1906-1807); Hispaania sõjakäik (1808-1809); veelkordne Austria armee purustamine Aspern-Esslingi ja Wagrami lahingus(1909); Venemaa sõjakäik ja Borodino lahing (1812); sõjakäik Saksimaale, toimusid Lützeni, Bautzeni, Dresdeni ja Leipzigi lahing (1813), kus viimases saadi lüüa ja selle tagajärjel saadeti Napoleon Elba saarele asumisele. Juba järgmise aastal maabus ta jälle Prantsusmaa territooriumile. Uuele 100-päevasele valitsemisperioodile järgnes aga suur kaotus Waterloo lahingus. Napoleon saadeti seekord Püha Helena saarele, kus ta veetis oma viimased 6 eluaastat inglaste vangina. 05. mail 1821. aastal ta suri 51-aastasena. Levinud arvamuse kohaselt oli tema surma põhjuseks mürgitamine.
Napoleoni esimene abielu kestis 13 aastat koos Josephine de Beauhardnais'ga. 1810. aastal abiellub Napoleon Austria hertsoginna Marie-Louise'iga ja neil sünnib 1811. aastal poeg Francois-Charles-Joseph-Napoleon.
Napoleon oli oma iseloomult auahne, tahtejõuline, suure töövõimega ning tujukas. Tema loodud seadusandlus on eeskuju andnud ka teistele riikidele ja ta on sellega jätnud suure jälje õigussüsteemi arengule. Sõjanduses võeti tema ajal kasutusse uusi tehnikaid, mis võimaldasid sõjaväe liikumist tunduvalt kiirendada ja parem sõjaväe üksuste paigutus tagas paremad tulemused lahingu tulemustes.
Napoleoni on peetud lühikeseks meheks. Tegelikult oli ta tavalise prantsuse mehe pikkune - umbes 168 cm.

Kasutatud kirjandus:
Eesti Entsüklopeedia 6, lk 550
ENEKE 3, lk 36
Voydmayne (2004). Suur Prantsuse Revolutsioon. referaat URL: http://www.hot.ee/voydmayne/referaadid/ref/revolutsioon.html (05.02.2006)