Napoleon Bonaparte
Napoleon I ehk Napoleon I Bonaparte (nime prantsusekeelne originaalkuju Napoléon I Bonaparte); sünninimi Napoleone Buonaparte; alates 1796. aastast Napoléon Bonaparte.
Eriteadlased peavad Napoleoni üks maailmaajaloo suurimaks sõjageeniuseks.
Napoleon sündis 15. augustil 1769 Korsika saarel ning suri 5. mail 1821 Saint Helena saarel. Pärit oli ta vaesunud aadliku perekonnast.
9-aastasena saadeti Napoleon Prantsusmaale Brienne’i sõjakooli ning ta asus teenima suurtükiväeleitnandina. Revolutsioon avas Napoleonile kiire tõusutee – juba 24-aastasena ülendati ta kindraliks. Ta paistis silma ka vapruse ja määratu tahtejõuga. Kui ta 1796-1797 Itaalias võitis, sai ta vabariikliku kindrali kuulsuse.
Ta oli Prantsusmaa valitseja alates 11. novembrist 1799 kuni 11. aprillini 1814 ja 13. märtsist 1815 kuni 22. juunini 1815.
11. novembrist 1799 25. detsembrini 1799 oli ta konsul koos Pierre Roger Ducos' ja Emmanuel Joseph Sieyès'iga.
25. detsembrist 1799 18. maini 1804 oli ta esimene konsul ning kehtestas uue riigikorra. Konsulina piiras ta süvenevat anarhiat, tegi lõpu kodusõjale. Sõjaväe abil haaras auahne ja julm Napoleon 1799.aastal riigipöördega Prantsusmaal võimu. Sõlminud rahu Austria ja Inglismaaga, hakkas Napoleon korraldama riigi siseolusid kodanluse huvides. 1804.aastal pani ta kehtima uue seadusekogu, nn. Napoleoni koodeksi, mis tühistas sünnipärased õigused ning tagas kõigi prantslaste ühetaolisuse seaduse ees. Pärast võidukaid sõdu Inglismaa, Venemaa, Austria ja Rootsiga, kes olid Prantsusmaa vastu liitunud (Austerlitzi lahing), saavutas Prantsusmaa Euroopas ennenägematu ülemvõimu. Napoleoni siht oli muuta vallutustegasuurendatud Prantsusmaa feodaaliganditest vabaks ja rangelt tsentraliseeritud võimuga riigiks.
18. maist 1804 kuni 11. aprillini 1814 oli ta keiser: Jumala armust ja Vabariigi konstitutsiooni kohaselt prantslaste keiser (Par la grâce de Dieu et les constitutions de la République, empereur des français) ja alates 1809. aastast Jumala armust ja keisririigi konstitutsioonide kohaselt prantslaste keiser (Par la grâce de Dieu et les constitutions de l'empire, empereur des français).
Sõjakäik Venemaale 1812. aasta Isamaasõjas ebaõnnestus täilikult. Napoleoni võitmiseks ühinesid siis Preisi, Venemaa, Rootsi ja Austria. Napoleon sai Leipzigi lahingus lüüa ja loobus troonist 1814. aastal. Liitlased saatsid ta Vahemeres olevale Elba saarele. Sealt Napoleon põgenes ja marssis ustava väe saatel ühtki lasku tulistamata Pariisi ja valitses keisrina veel 100 päeva.
Waterloo lahingus Napoleoni vägi purustati. Ta loobus teist korda troonist ning suri Inglismaa vangina Saint Helena saarel Aafrika ranniku lähedal. 20 aastat hiljem maeti Napoleoni põrm Pariisi Invaliidide varjupaiga kuppelkirikusse.
Napoleoni iseloomustasid erakordne auahnus, suur tahtejõud, töövõime ja tujukus. Tema algatusel loodud seadusandlus andis eeskuju ka teistele riikidele ning on jätnud püsiva jälje õigussüsteemi arengule.
Napoleon soosis teaduste ja kunstide edendamist.
Geniaalse väejuhina rakendas ta oskuslikult revolutsioonisõdade ajal sõjaväe varustamiseks kasutusele võetud uuendusi, oskas meisterlikult manööverdades peajõude tähtsaimasse lahingupaika koondada, rünnakul suurtükkide koondtulega toetada, vastast ühendusteedest ära lõigata.
Napoleoni on peetud lühikeseks meheks, kuid ta oli täiesti tavalise prantsuse mehe kasvu-168 cm. Tema pikkust on mõõdetud tõenäoliselt prantsuse, mitte inglise jalgades.
Kasutatud kirjandus:
http://et.wikipedia.org/wiki/Napoleon
Eesti Entsüklopeedia 6. köide
ENEKE 3.köide
