MICHAEL ENDE
1929-1995
Lasteraamatute autoriks ta end ei pidanud: „Ma ei kirjuta lastele, mulle on pigem tähtis poeesia teatud võimalus. Kui ma oleksin maalikunstnik, siis maaliksin umbes nii nagu Chagall.“ Michael Ende sündis 12. novembril 1929. aastal Garmish-Partenkirchenis sürrealistliku maalija Edgar Ende pojana. 1945. aastal kutsuti ta sõjaväeteenistusse, ta deserteeris ja astus kontakti Baieri vabastusliikumisega. Viimasteks kooliaastateks vahetas ta gümnaasiumi Stuttgarti Waldorfi kooli vastu. 1948-1950. aastal käis Michael Ende Otto Falckenbergi lavakunstikoolis Münchenis ning oli järgnevalt ühe hooaja töölepinguga Schleswig-Holsteini Landesbühne teatris Rendsburgis. Tagasi Münchenis, kirjutas ta kabareedele sketše ja laulusõnu. 1954-1962. aastal töötas ta filmikriitikuna Baieri Ringhäälingus. Teatritegevuse kõrval valmis lasteraamat „Simm Nööp ja Luukas Vedurijuht“, mis pani aluse tema kirjanduslikule karjäärile. Enne kui lugu 1960. aastal trükivalgust nägi, olid kümme kirjastust selle tagasi lükanud. Välkkiirelt menukiks saanud raamat tõlgiti arvukatesse keeltesse ja seda autasustati aasta hiljem Saksa lasteraamatu preemiaga. Juba 1962. aastal ilmus „Simm Nööp ja metsik 13“, läbilöögiteose järg, ning see võeti vastu niisama positiivselt kui esimene köide. 1970. aastal kolis Michael Ende abikaasa, näitlejanna Ingeborg Hoffmanniga Rooma lähedale ja elas seal vabakutselise kirjanikuna. Järgmise raamatu „Momo“ (1973) eest – „Kummaline lugu ajavarastest ja lapsest, kes inimesele varastatud aja tagasi tõi“, kõlas alapealkiri –, sai autor Saksa noorsooraamatu preemia. Kirjanik osales Mark Lothari ooperi „Momo ja ajavargad“ libreto ja Johannes Schaafi filmile „Momo“ stsenaariumi kirjutamisel, viimases mängis ta isegi väikest kõrvalosa. Michael Ende järgmise raamatu järgi „Ilma lõputa lugu“, mis ilmus 1979. aastal ning pälvis kohe rahvusvahelise tuntuse, vändati mitu filmi. Pärast abikaasa surma 1985. aastal pöördus Michael Ende Münchenisse tagasi. 1989. aastal abiellus ta Marika Satoga, kes oli tõlkinud „Ilma lõputa loo“ jaapani keelde. Tema arvukatest edasistest teostest – jutustustest, luuletustest, pildiraamatutekstidest, näidenditest ja ooperitest – pälvisid erilise tähelepanu jutukogu unenägudest „Peegel peeglis“, „Labürint“ (1984) ja „Satanakardinalkohõlepusapörgulikvõlujook ehk Vunšpunš“ (1989). Michael Ende suri 28. augustil 1995. aastal Stuttgardi lähedal.
KASTUTATUD KIRJANDUS
*B. Sichtermann, J. Scholl “Romaanid”
*Maailma kirjanikke