Erinevaid uskumatuid lugusid

Üks mees oli sündidest saadik suure kõhuga ja ülejäänud keha oli peenike. Ühel päeval läks mees opereerima oma kõhtu ja arstid leidsid mehe surnud kaksiku tema enda kõhust, kes oli kinnitunud mehe vaagna külge.

Kapillaarid on kõige peenemad veresooned meie kehas. Nad on nii kitsad, et punalibled – ühed väikseimad rakud meie kehas – peavad neist läbi pugema ükshaaval. Kuid kuigi kapillaarid on peened on neil suur töö meie kehas teha.

Kõik vered pole punased. Vähkidel on näiteks sinine veri. Punase, rauda sisaldava hemoglobiini asemel on nende veres sinakas pigment hemotsüaniin, mis sisaldab vaske.

Pikka aega arvasid inimesed, et nende haigused tekivad halvast verest ja nende raviks tuleb verd välja lasta. Verekaotus avatud veeni või verd imeva kaani kaudu sageli hoopis nõrgestas haiget või isegi tappis ta. Umbes 20. sajandi alguses lõpuks loobuti aadrilaskmisest. Täna on see aga tagasi. Arstid kasutavad kaane pärast ärarebitud sõrmede ja kõrvade tagasiõmblemist. Kaani sülg ei lase verel hüübida, veri voolab vabalt läbi tagasiõmmeldud kehaosa ning haav paraneb.

Südamelihas on silmatorkavalt tugev. Tema ühe tunni jooksul tehtud tööst piisaks 1350 kg raskuse väikese sõiduauto tõstmiseks maast 0,3 m kõrgusele.

Kui süda jääb seisma järgneb tavaliselt surm umbes viie minuti pärast. Kuid 11 – aastane Alvaro Gazza jr, kelle päästmist ühest Põhja – Dakota jäisest jõest elustati pärast 45 minutit kliinilises surmas olemist. Veelgi uskumatum on, et 51 – aastane norra kalur Jan Egil Refsdahl õnnestus elustada pärast seda, kui ta süda oli seiskunud neli tundi! Need õnneseened päästis külm. Nad kukkusid jäisesse vette, mis alandas nende keha temperatuuri. Sellisel juhul lülitab keha automaatselt välja kõik funktsioonid peale eluks kõige vajalikumate. Südame töö vaibub. Verevool nahas katkeb, sest keha hoiab sooja verd elutähtsatele elunditele, nagu aju. Nendel harvadel juhtudel võib keha püsida elus väga väheste südamelöökide abil või isegi ilma nendeta.

Inimesi, kes vajavad uut südant või teisi elundeid, on palju rohkem, kui inimese elundeid saada on. Seda probleemi võivad aidata lahendada sead. Mõned sea elundid on väga sarnased inimese omadega. Siiski inimese keha „tõukab ära“ sea elundid, kui teadlased ei leia teid, kuidas panna keha neid omaks tunnistama. Mõned uurijad loodavad sellega hakkama saada, süstides sea munarakkudesse inimese geene. Sel teel võivad nad aretada loomi, kelle elundid on rohkem inimese omade moodi.

Kui su aju ei saa küllalt hapnikku, siis vahel su keha nagu lülitub välja – sa kaotad meelemärkuse ehk minestad. Seda tuli sageli ette naistel 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses, ja kõik nad olid moe ohvrid. Peenike piht oli tolle aja moehullus, seetõttu kuulus naiste aluspesu juurde ese, mida nimetatakse korsetiks. Tagant kõvasti kokku nööritud korsett pigistas kokku talje – aga ka kopsud ja vahelihase. Kuna korsetis oli võimatu korralikult hingata, naised minestasid, kuid toibusid ruttu, kui korseti nöörid läbi lõigati ja nad jälle hingata said.

Hei mina olen peeglis! See põngerjas on alles taibanud, et vaatab omaenda peegelpilti, mitte teist last. Nii nagu kõndima õppimine, võtab aega ka fotol või peeglis iseenda äratundmise õppimine. Šimpansid näivad olevat ainsad loomad, kel on mingil tasemel enese äratundmisvõime.

Kui keegi on rängalt põletada saanud, siis on sageli vaja põlenud koha uue nahaga katmiseks teha protseduur, mida nimetatakse naha siirdamiseks. Varem hakkasid tööle vaid selle isiku enda naha tükid. Ent tänapäeval võib nahka teha ka laboratooriumis. Tehisnaha saamiseks kasvatatakse naharakke teatud liiki kilel, mis naha peale panemise järel lahustub. Selline „laborinahk“ annab rohkem võimalusi põletada saanute varustamiseks uue nahaga nii, et nad paranevad kiiremini.

Küüned kasvavad keskmiselt kuni 0,5 cm kuus. Sooja ilmaga kasvavad nad kiiremini, kui külmal ajal, ja nende kasv kiireneb ka siis, kui sa oled haige. „Pikima küüne“ rekordi omanik on Shridhar Chillal Indiast, kelle pöidla küüne pikkuseks mõõdeti 1,4 m! Chillal lõikas viimati küüsi 1952. aastal.

Joogi, india püha mees, lamab mugavalt naeltest voodil. Kuidas tal valus ei ole? Põhjus on selle, et joogi visa usulise treeningu üheks on õppida valitsema oma füüsilisi aistinguid, sealhulgas ka ajju saabuvaid valusignaale. Arstid on uurinud joogide harjutusi, et leida viise, kuidas inimesed võiksid õppida valust vabanema meditatsiooni, mitte medikamentide abil.

Liblikad ja surud maitsevad jalgade abil. Erilised rakud Nende jalgade otstes tunnevad lehtede ja õite maitset. Vaid mõnesekundilisest puudutusest piisab, et teha kindlaks, kas see taim kõlbab süüa või on sobiv koht munadele.

Oled ehk kuulnud, kui inimesed ütlevad, et on nii näljased, et võiksid hobuse ära süüa. Aga kui pistaks kinni kaheistmelise lennuki? Täpselt seda tegi 1978. aastal prantslane Michel Lotito. Ta hakkis ühe Cessna sõrmeküüne suurusteks tükkideks ja sõi siis need üksteise järel ära. Lotito, kes suutis hävitada kuni 1kg metalli päevas, rändas maailmas ringi, süües selliseid asju nagu jalgrattakodarad ja ostukärud. Tema tähelepanuväärse ande tunnustuseks autasustas „Guinnessi rekordite raamat“ teda pronksist medaliga. Ta sõi selle ära.

Inimesel võtab kuni 36 tundi aega, et söök ära seedida ja selles olnud toitained kehasse laiali jagada. Aga püütoni seedimine kestab palju kauem. Suurest metsseast koosneva eine seedimine võib püütonil võtta aega nädalaid või isegi kuid. Pole ime, et see madu sööb ainult ühe saaklooma korraga! Pärast toekat einet otsivad paljud maod turvalise päikesepaistelise koha, kus nad vaikselt lebavad ja lasevad päikese soojusel seedimisprotsessi kiirendada – ja kahandada mao keha jälle tagasi normaalseks.

Kas oled kunagi söönud väga palju ja kuulnud seejärel kedagi ütlemas: „Sul peab küll paeluss olema“? Muidugi on see öeldud nalja pärast, kuid paelussid on tõesti olemas. Need parasiidid tulevad seedetrakti tillukeste vastsetena nakatatud liha või kala sees ja võivad kasvada ligi 9m pikkuseks. Kuigi mõte su kehas olevast paelussist on vastik, pole nad tavaliselt oma inimesest peremehele ohtlikud.

Kui David 1971. aastal sündis, pandi ta kohe hermeetilisest plastmassist „mulli“. Tema vanemad arvasid õigesti, et tal on seesama harva esinev geneetiline haigus, mis oli tapnud ta vanema venna. Davidi immuunsüsteem ei suutnud pisikutega võidelda. Iga kokkupuude pisikuga – isegi nohuviirusega – oleks ta tapnud. Et elus püsida pidi David elama steriilses, pisikutevabas keskkonnas. Tema kodus Texases ehitati talle neljast ruumist koosnev „mull“. Tema mänguasjad, riided ja toit steriliseeriti enne „mulli“ panekut. Mitte keegi, ka mitte tema vanemad, ei võinud kunagi siseneda, et mitte pisikuid sisse viia. Kui David oli kuueaastane, andis NASA talle astronaudi skafandri, millega ta sai vahel ka väljas mängimas käija. Kui David oli 12 – aastane tehti talle operatsioon, mille abil püüti viia tema kehasse talle vajalikke valgeliblesid. Kahjuks see ei õnnestunud. David suri 1984. aastal, 15 päeva pärast oma „mullist“ lahkumist.

On olemas loomi, kellel on nii emase kui ka isase suguelundid. Neid loomi nimetatakse hermafrodiitideks – kreeka jumala Hermaphroditose järgi, kes oli mõlemasooline. Hermafrodiidid on ussid, teod ja mõned troopilised kalad, näiteks papagoikala.

Isegi täiesti sarnastel ühemunakaksikutel on vähemalt üks erinev tunnus – nende sõrmejäljed! Kaksikutel on erinev joonte muster. Erinevuse põhjuseks võivad olla pisut erinevad mõjud emaka sees.

Kasutatud kirjandus:

Inimese keha