Mart Saar oli eesti muusik, kes sündis aastal 1882 ja suri 1963.Tema kodukoht oli Suure-Jaani lähedal olev Hüpassaar. Oma muusikasse inspiratsiooni sai ta kodu metsadest, kus linnud laulsid või oja vulises. Mart Saare eeskujuks oli tema isa, kes oli ka pillimees ja oskas klassikat mängida ja üldse improviseerida. Vaatamata rahalistele raskustele otsustas poiss minna Peterburi Konservatooriumisse. Ta kirjutas sealt oma kodustele, et kui raske tal seal on. Ta õppis seal klaverit, orelit ja teooriat, mis kokku kestis 9 tundi. 1908. aastal lõpetas ta oreliklassi, aga jätkas enda õpinguid Rimski-Korsakovi kompositsiooniklassis kuna tal tärkas huvi rahvamuusika vastu, siis võttis ta kahel korral osa rahvaviiside kogumisest. Tartus töötas helilooja pedagoogina, organistina ja pianistina ning sai tuntuks improviseerijana. Kuid 1921. aastal puhkenud tulekahju hävitas üle 200 tema loodud teose. 1943.aastal asus ta tööle Tallinna konservatooriumis, kus ta oli pedagoog.
Ta kirjutas umbes 350 koorilaulu, 180 soololaulu ja instrumentaalkammermuusikast klaveripalu, 3 Eesti süiti ja palju teisi. Üks tuntum koorilaul on näiteks „Põhjavaim”. Soololaulud on hästi väljendusrikkad ja suurejoonelised. Klaveripalad olid aga vähem rahvamuusikaga seotud, kui laulud.
Mart Saar läks eesti koorimuusika ajalukku uuendajana ning inimesena, kes tõstis regilaulu taas au sisse.
Artur Kapp oli üks esimesi sümfoniste Eestis. Ta on pärit Suure-Jaanist köstri perest, sündis aastal 1908 ja suri 1996. Nii tema isa kui vanaisa on mõlemad muusikalembesed ja Artur ise oli muusikahuviline juba noorena. 13-aastaselt läks ka tema Peterburi konservatooriumi algul oreli, hiljem N. Rimski-Korsakovi kompositsiooni klassi. 1900.aastal hakkas ta tööle Peterburis ning esines Eestis ja ka välismaal orelikunstnikuna. Sellest ajast on pärit mitmed tuntud tööd, näiteks „Don Carlos” ja „Mu süda”. 1904 .aastal läks ta Astrahani elama. Ta tegi seal pedagoogi tööd, dirigeeris kontsertidel, oli organist ja tegi muidu loomingulist tööd. Artur Kapp oli ka Tallinnas pedagoog ning tal oli mõned tänapäeval tuntud õpilased. R.Pätsile, G.Ernesaks, E.Kapp jt.
Helilooja kirjutas oratooriumi „Hiiob”, ”Päiksele”, ”Ärka rahvas”. Lõi 5 sümfooniat ja 4 süiti. Artur Kapi teosed pakuvad nii sügavmõttelisi, tõsiseid kui ka lüürilisi meeleolusid.
Artur Kapi poeg Eugen Kapp sündis aastal 1908 ja suri 1996. Ta oli oma isa õpilane Tallinna Konservatooriumis, hiljem aga töötas samas asutuses ka pedagoogina. Tema loomingus on lavateoseid, oopereid, ja ballette. Üks ooper on tema loodud „Tasuleegid”, millega tähistati Jüriöö ülestõusu aastapäeva. Ballett „Kalevipoeg ja „Kullaketrajad” on eesti ainetel ja põhinevad rahvamuusikal. Ta kirjutas ka muidugi teisi sümfoonilisi teoseid. Eugen Kapi helikeel oli lihtne, rahvuslik ja romantiline.
Villem Kapp on Artur Kapi vennapoeg. Ta eluaastad olid 1913-1964. Eugen Kapp oli andekas soololaulude looja. Ta õppis Tallinna Konservatooriumis samuti algul orelit ja siis kompositsiooni Heino Elleri käe all. Ta kirjutas ooperi „Lembitu”, soololaulu „ Kui lõpeb viimne vine”, Sa Tulid” ja kaks sümfooniat. Tema väljenduslaad oli lüüriline ja romantiline ja muusika kõlab siiralt ning südamlikult. 50-aastase helilooja edasised kavatsused lõpetas ootamatu surm.

Kasutatud kirjandus: 7. Muusikaajaloo õpik