Maitsmine, haistmine ja kompimine

Maitsmine on lahustunud ainete mitmesugune keemiliste omaduste ehk maitsete tajumine keelega. Keele pinnal on palju erineva ehitusega näsajaid moodustisi- keelenäsasid. Nende tipus ning külgedel paiknevad mikroskoopiliselt tillukesed maitsmispungad, milles on tunderakud ehk retseptorid. Maitse tajumiseks peab suuõõnde sattunud aine lahustuma süljes. Kuiva keelepinna ja vähese süljeerituse korral me maitset ei taju.

Iga maitsmisnäsa pinnal on avad, mille kaudu pääsevad näsa sisemusse lahustunud osakesed, nende kokkupuutel maitsmispungade tunderakkudega tekivad närviimpulsid. Need kanduvad mööda maitsmisnärve ajukoore vastavasse piirkonda, kus toimub närviimpulsside analüüs ja maitsete eristamine.

Inimene tajub nelja põhimaitset: soolast, magusat, kibedat ja haput. Ülejäänud maitsed moodustuvad nende maitsete segunemisel. Maitsmisnäsad on suus ebaühtlaselt paigutunud ning seetõttu tunnevad keeleosad maitseid erinevalt. Soolast ja magusat tajuvaid näsasid on rohkesti keeleotsal, haput maitset tajume peamiselt keele külje piirkonnaga ning mõru ja kibeda maitse suhtes on kõige tundlikum keele tagumine osa.

Magusana maitsevad mitmesugused suhkrud, soolane maitse iseloomustab keedusoola, hapu maitsega on mitmesugused happed ning mõrumaitselised on alkaloidid, näiteks kofeiin, nikotiin. Mingi toiduaine söömisel kombineeruvad tavaliselt mitu maitset. Näiteks apelsin maitseb magusa ja hapuna, greibi söömisel tunneme magusat, haput, aga ka mõru maitset. Kõige tundlikum on meie maitsemeel mõrumaitseliste ainete suhtes. Seda võib seletada faktiga, et väga mitmed mõrud ained on mürgised ja nii hoiatab maitsmismeel juba väikeste ainekoguste söömisel.

Maitse tajumises osaleb ka haistmine. Näiteks on inimesel nohu ja ta ei tunne lõhna, ei tunne ta ka maitset hästi. Maitseaistingu kujunemisel on oluline osa sellel, milline on toit, kas külm või kuum, kas tahke või vedel jne. Maitsmine on vajalik eeskätt toidu ja joogi kõlblikkuse hindamiseks ning seedimise ettevalmistamiseks. Suitsetajatel on maitsmisnäsade närvirakud kahjustatud ning nende maitsmismeel on tuimenenud. Vananedes maitsmismeele tundlikkus väheneb.

Inimese haistmiselund paikneb ninaõõne ülaosas, umbes 5 cm² suurusel alal ja selles on hulgaliselt haisterakke. Ninaõõne sisepind on pidevalt niiske, sest näärmerakud eritavad lima. Õhuga sissehingatud aineosakesed lahustuvad limas ja kontakteeruvad haisterakkudega, põhjustades närviimpulsse. Närviimpulsid kanduvad mööda haistenärve peaaju vastavasse piirkonda, kus lõhnad eristatakse.

Inimese lõhnatundlikkus on paljude loomadega võrreldes kehvem. Inimesel on umbes 20 miljonit haisterakku, saksa lambakoeral aga näiteks 230 miljonit. Inimese haistmistaju hakkab pärast sündi nõrgenema. Näiteks 80- aastane inimene tajub lõhnu vaid kolmandiku ulatuses, võrreldes väikelapsega.

Ehkki inimese haistmismeel pole eriti hästi arenenud, suudab ta siiski eristada tuhandeid erinevaid lõhnu. Kui lõhnaainet on vähe, tajub inimene kõigepealt lõhna, kuid ei suuda määrata, mis lõhnaga on tegemist. Alles siis, kui lõhnaainet on piisavalt, tunneb inimene lõhna ära. Lõhnaained pääsevad haistmiselundisse sissehingamisel. Vähesel määral jõuab lõhn haistmiselundisse ka suust läbi tagasõõrmete. Seetõttu tajume söömisel ühtaegu nii toidu maitset kui ka lõhna.

Inimene saab lõhnataju abil infot sissehingatava õhu koostisest ja toidu kõlblikkusest. Lõhnad võivad tekitada kas naudingutunde või hoopiski tülgastuse. Haistmine nõrgeneb tugeva nohu korral, sest siis on haistmiselundi rakud kaetud paksu limakihiga ning lõhnaainete tungimine nendeni on takistatud. Inimese haistmismeel kohaneb lõhnadega suhteliselt kiiresti. Näiteks lõhnaõli on ümbritsevatele inimestele palju tuntavam kui selle kasutajale. Ka igal inimesel on talle iseloomulik, teistest erinev lõhn.

Kompimine on võime puudutades kindlaks teha esemete kuju, pinnastruktuuri, suurust, temperatuuri jms. Kompimistaju tekib nahas viie aistingu kombinatsioonina. Nahas on tunderakkude kogumid ehk retseptorid, mis tajuvad puudutust, valu, külma ja kuuma. Järelikult on nahk samuti meeleelund, mille kaudu saame välisilmast informatsiooni. Kompimist tagavad tunderakkude kogumid paiknevad nahas üle kogu keha, kuid nende arv on erinevates kehapiirkondades väga erinev. Eriti tundlik on nahk sõrmeotstel, jalataldadel ja huultel, tunduvalt vähem tundlik aga näiteks selja- ja kõhupiirkonnas. Inimesel ei ole kompimine kõige tähtsam meel, kuid näiteks pimedatele on see väga oluline. Kompimine aitab inimesel hinnata esemete pinda ja kuju, hoiduda enda vigastamisest, orienteeruda käsikaudu pimedas, imikueas avastada ja tunnetada asju.