Kuidas maailmapilt ehitub?

Igal ühel meist on erinev maailmavaade ja arusaam maailmas toimuvast. Muidugi on mingid kindlad reeglid, et see asi peab just nii olema ja too asi naa ja kui keegi mõtleb teistmoodi, siis ta eksib. Päris nii ka seda asja võtta ei saa.

Kõige rohkem määrab meie arusaama maailmaasjadest lapsepõlv, eriti periood sünnist kuni viienda eluaastaseks saamiseni. Just siis õpib laps maailma tundma ja erilisteks eeskujudeks on vanemad, sest nemad veedavad pisikesega kõige rohkem aega ja kui vanemad on kriminaalid või narkarid, siis ega lapsest ka midagi head oodata pole, aga samas ei või iial teada. Kui vanemad elavad kindlate põhimõtete järgi, nagu usutunnistajad vms, siis tuleb laps ka selline ja seda ma võin isiklike andmete põhjal väita. Samuti kui esivanemad on kriminaalse kalduvusega, siis paratamatult on lastel ka mingi selline viga küljes, kuigi tänapäeval üha enam on määravaks keskkond, kus laps kasvab, eriti sõbrad ja internet. Vanemate osatähtsus järjest väheneb ¾ laps saab varem nö täiskasvanuks. Suuresti määrab ka inimese suhtumise maailma näiteks mõne pereliikme surm perioodil, mil laps oli veel väike ja vajas vanemat, nagu Majakovskil, sest minu arvates on tema selline ülbe suhtumine maailma tingitud just sellest, mitte täielikult, aga suhteliselt suuresti.

Veel võib inimese maailmapildi ehitumist mõjutada tähtsate inimeste tegemised, sellepärast, et nemad asuvad kõrgel postil ja kõik, mis nad teevad on õige, kuigi üha enam me leiame sellele vastuväiteid, aga siiski tuleb tunnistada, et siiski see ei mõju. See, miks tähtsad inimesed nii teevad, on jälle tingitud nende enda lapsepõlvest. Kõik me oleme väiksest peale lugenud ajalehti, ajakirju, vaadanud lastesaateid ja filme, kuulanud raadiot ja laule. See kõik mõjub ja mõjutab inimese maailmapilti. Sageli saavad sealt alguse hirmud ja kartused. Ma olen kuulnud, et kui viia inimest esimest korda ooperit vaatama, siis peaks see etendus olema parim, et mitte tekitada uues vaatajas/kuulajas vastikust ja tõrjumistunnet, tal peaks tekkima tahtmine tagasi tulla. Mul endal on näiteks teatriga nii. Mul on üks sõbranna, kes on teatriga sina-sõber ja siis ta ikka on öelnud mulle, kui miskit head on ja no nüüd ongi nii, et päris kaua ei suuda eemal olla ja seepärast kavatsengi pärast pikka suve järgmisel nädalal minna, sest natuke vaimuharimist ei tee paha, tuleb olla kultuurne. Kino ei tulegi niivõrd kõne alla kui teater, sest seal kaob inimlikkus ära, sest tänapäeva filmides on arvutianimatsioon, -töötlus, aga teatris on see ehtsus.

Ühel päeval lugesin netist SL Õhtulehte ja seal oli artikkel rate.ee kohta ja ma panin tähele, et päevaga oli artiklil üle 600 kommentaari, aga mulle jäi silma üks kommentaar, mis mind tõsiselt hämmastas. Ühesõnaga ühe 13-aastase tüdruku põhimõte oli see, et reiti ei tohi ära keelata kuna, sealt võib leida armastuse. Tema leidis endale sealt 28-aastase noormehe, kellel on “rulli” nii, et tapab ja kellel on BMW ja et tänavalt sellist meest ei leiaks. Mul tekkis kohe küsimus, et millega need inimesed mõtlevad või kas nad tõesti mõtlevad niimoodi?! See on hämmastav, kuidas ühel pubekal võib selline arusaam olla. Minu mõistus selleni ei küündi... Kas tõesti on raha ja mingi BMW nii määrav? See BMW sõltuvus tuleneb ehk nendest rullnokkadest, kes kunagi teleekraanil olid ja täispeaga igasuguseid nalju viskasid, mis tagantjärele mõeldes ei olnudki niivõrd naljakad, kui labased. Ja mingi põhjus on ka kindlasti tänapäeva vabakasvatusel, millega ei jõua ühiskond kuhugi. Kui varem sai koolist hariduse, siis nüüd saab ainult paberi, kuna see tase lastakse nii alla, et puhta loll (vabandust väljenduse eest, aga mõte jääb samaks) lõpetab varsti põhikooli.

Selge see, et kõik ei saa kõiki õpetada, aga olgem kultuursed ja mõelgem asjade peale, mis ei ole taunitavad. Hoiame oma mõistuse puhtana ja suundume ikka ühtse rahvuse poole, mitte pudeli või BMW poole, millega ei jõua me kuhugi.