Mihkel Lüdig oli eesti helilooja, organist ja koorijuht, kes sündis 09.05.1880 Reiu vallas ja suri 07.05.1958 Vändras. Ta lõi peamiselt a capella koorilaule ning oli eesti muusikaelus 20. sajandi algul üks suurürituste organiseerijaid.
Mihkel Lüdig sündis metsavahi lasterikkas peres. Tema pere oli väga muusikalembene. Lauldi kodus või kooris, mängiti pilli ning sai loodud ka väike pereorkester. Helilooja muusikalise hariduse tee algas 6-aastaselt tänu ühele Pärnu vabrikandile. Peale oskuste tutvustamist sai väike Mihkel võimaluse õppida Pärnu nimekaima muusiku Max Petersi juures. Hiljem tema õpingud katkesid. Lüdig õppis hiljem vaatamata kõigele veel Moskva ja Peterburi konservatooriumis. Tema õpetajateks olid olnud sellised nimekad muusikud nagu L. Bētiņš, L. Homilius, N. Rimski-Korsakov, N. Solovjov ja A. Glazunov.
Peale Peterburi konservatooriumi lõpetamist jäi Lüdig „Põhjamaade Veneetsiasse” elama ja temast sai sealse muusikaelu juht. Ta oli dirigendiks eesti seltside kooridele ja Jaani kiriku organist, pidas loenguid ja avaldas muusikaarvustusigi. 1908. aastal korraldas ta esimese eesti heliloojate sümfoonilisest loomingust koosneva kontserdi. Peterburi-aastail olid Lüdigil ka Eestiga siiski tihedad kontaktid. Vaatamata Eestist eemal olemisele organiseeris ta siin palju erinevaid muusikaüritusi, näiteks Pärnu laulupäeva 1903. aastal, Tartu muusikapäeva 1909. aastal või ka uue Endla teatri avamise 1911. aastal. I maailmasõja ajal oli Lüdig Peterburi sõjaväeorkestri teenistuses.
Mihkel Lüdigi looming jaguneb kahte perioodi: see aeg, kui ta õppis Peterburi konservatooriumis, ja 1940. aastast elu lõpuni. Helilooja tuntuimaks teoseks on kahtlemata koorilaul „Koit”, mille kirjutas ta Viljandi laulu- ja mänguseltsi „Koit” avamiseks. See laul on üks tema poolesajast koorilaulust, samas kuulub tema loomingusse veel kümmekond sümfoonilist teost, mille hulgast tasub ära märkida sümfoonilist poeemi „Jaaniöö” ning „Fantaasia-avamängu nr 1”. Viimane teos on eriline selle poolest, et see kirjutati teater "Vanemuise" avamise puhuks 1906. aastal.
Mihkel Lüdig oli suur organisaator. Selle kohta annab tõestust ka asjaolu, et tema käsi oli mängus muusikaajakirja, Tallinna Kõrgema Muusikakooli, klaverivabriku, muusikakirjastuse ja muusikaäri loomisel ning veel lisaks organiseeris ta ka laulupidusid, näiteks VII üldlaulupeo. Laulupidudega on seotud ka tema laul „Koit”, mis on tänapäevani laulupidude avalauluks ja püsib meie kooride kavades. Laulu võimas ja laiaulatuslik kõla loob koos ilusate sõnadega igal laulupeol uhke ja väärtusliku meeleolu.
„Koidu” saamisloo kohta on helilooja kirjutanud nii: „Seal siis juhtus ühel õhtul, et „Koidu” mehed palusid mind seltsile lipulaul luua. Nõustusin, kui kohase teksti saan. Kuhlbars oli kohe nõus sõnu kirjutama, need valmisid umbes 10 minuti jooksul. Ma ei tahtnud Kuhlbarsist tempos maha jääda, hankisin noodipaberi ja pliiatsi ning asusin viisi kirjutama. Keegi nõudis aga, et laulul oleks rohkem hääli kui neli: mulgid on uhked mehed ega lepi hariliku koorilauluga. Vastasin, et minul ükskõik, ja kirjutasin laulu seitsmele häälele. Veerand tunni pärast oli laul valmis, pealkirjaks Kuhlbarsi pandud „Koit”. Mängisin selle klaveril ette ja nähtavasti laul meeldis. Uue lipulaulu sündi niisutati ohtralt šampanjaga. Võtsin kõike naljana ega võinud aimatagi, et see laul kord ülemaaliselt populaarseks saab.”
Lüdig pidas heliloomingut tinglikult oma kõrvalharrastuseks. Tema loomingu varasalve kuuluvad põhiliselt erineva väärtusega peamiselt loodus- ja armastusteemalised koorilaulud. Ta oli tuttav Tobiase ja Kapi loominguga ning taotles lihtsate vahenditega oma muusika rahvuslikkust. Lüdigi laulutekstide autoriteks on A. Haava, J. Liiv ja K. E. Sööt, kes sobisid tema isikupäraga imehästi. Oma parimates lüürilistes lauludes kujutab helilooja kodumaa looduse põhjamaiselt karget ilu ja üksindusmeeleolusid. Tema teostes leidub ka väga jõulist, dramaatilist tundeväljendust, detailselt teksti ning muusikaga loodud tugevaid kontraste ja dramaatilist pinget.
Selle helilooja mitmekülgne tegevus viis teda ka rännakutele. Ta käis koos abikaasaga kontsertreisidel nii Eestis kui ka Venemaal, lisaks Saksamaal ja Prantsusmaal. Tema elu suurimaks reisiks kujunes sõit Argentiinasse Buenos Airesesse, kus ta viibis aastatel 1925-1928. Loodetud soodsamaid töötingimusi ta ei leidnud, sest kuuldused sealsest organistidepuudusest ei osutunud paraku tõeks, liiatigi ei leidunud linnas isegi korralikke kontsertoreleid. Algul oli ta sunnitud elatist teenima kõigest kõrtsipianistina, kuid hiljem sai Lüdig siiski tööd Buenos Airese saksa meeskoori juhina. 1929. aastal pöördus ta halvenenud tervise ja koduigatsuse tõttu tagasi Eestisse, kus jätkas tööd organisti, õpetaja ja koorijuhina.
Aastast 1934 kuni oma surmani 1958. a. elas ja töötas Lüdig Vändras. Selle aja sisse mahub ka helilooja teine loominguperiood. Igatahes on Mihkel Lüdig jätnud meeleoluka jälje eesti muusika ajalukku ning tema mitmekesine ja hiilgav looming on au sees ka tänapäeval, vaatamata selle lihtsale ja meloodilisele harmooniale.
Teosed:
Sümfoonilised teosed (komponeeritud peamiselt Vanemuise orkestrile):
Kaks avamäng-fantaasiat (1906, 1945)
Süit "Lembitu" (1909)
Sümfooniline poeem "Jaaniöö" (1910)
Kaks ballaadi tšellole ja sümfooniaorkestrile (1945, 1958)
Süit eesti rahvaviisidest (1955)
Vokaalsümfooniline muusika
"Pidulik kantaat" (O. Mägi; 1906)
"Pidulik laul" (O. Mägi; 1910)
"Mälestused" (P. Grünfeldt; 1915)
Muusikalised lavateosed:
Muusika Ansomardi näidendile "Murueide tütar" (1901)
Katkend ooperist "Kalevipoeg ja Tuuslar" (libreto O. Mägi)
Kammermuusikast on olulisemad soololaulud:
"Igatsus" (F. Kreutzwald)
"Üks pisar veereb" (A. Haava)
"Lapsepõlves" (A. Reinvald).
Umbes 50 koorilaulu
Sealhulgas "Koit"
Lüdigi loomingusse kuulub ka raamat "Mälestused" (1948, Tallinn 1969)
http://www.koolielu.edu.ee/eesti_muusika/
Eesti Entsüklopeedia. 6. köide, lk. 44. Tallinn. Valgus, 1992.
Kull, I. Tuisk, O. Muusikaajalugu keskkoolile. 6., parandatud trükk, lk. 254-256. Tallinn. Valgus, 1982.