Mihhail Jurjevitš Lermontov
15.10.1814-27.07.1841
Vene poeet,
prosaist ja dramaturg Mihhail Jurjevitš Lermontov sündis 15. oktoobril 1814
Moskvas. Lermontovi suguvõsa ei olnud jõukas. Tema isa, Juri Petrovitš
Lermontov, oli väikemõisnikust jalaväekapten, kes eluviisilt oli
provintsikeigar ja pummeldaja. Ema Maria Mihhailovna oli pärit rikkast
perekonnast ning saanud parima kasvatuse. Rikka pruudina oleks ta võinud teha
hiilgava partii, kuid kirglik armastus vaese naabermõisniku vastu sundis teda
suguvõsa vastuseisu kiuste J.P.Lermontovile mehele minema. Abielu oli õnnetu ja
varsti pärast poja sündi kolis naine oma võimuka ning rikka ema juurde tagasi.
Tema lapsepõlv oli rõõmutu. Varase ea muljed jätsid ta hinge eluajaks rusuva
jälje. Mihhail polnud veel kolmeaastanegi kui ema suri tiisikusse. Tütrepoega
armastava vanaema ja isa vahel algas vägikaikavedamine. Kohe pärast tütre surma
"ostis" vanaema 25000 rubla eest isa käest õiguse tütrepoega
kasvatada.
Vanaema osutas
suurt tähelepanu Mihhaili haridusele. Juba varases lapsepõlves valdas ta hästi
keeli ja õppis tundma ajalugu ning vene kirjandust. Mõisas, kus möödus
Lermontovi lapsepõlv, elas peale sugulaste veel palju koduõpetajaid ja
samavanuseid lapsi, et Mihhailil ei puuduks mängu- ega õpingukaaslased. Temast
sai erakordselt tundlik poiss ja tema iseloom kujunes raskeks ja heitlikuks.
Kaasaegsed on meenutanud nii tema äärmist headust kui ka isemeelsuse ja
kangekaelsuse puhanguid. Maast madalast ilmnesid tal kunstikalduvused, eeskätt
soov maalida, mida ta harrastas kogu elu. Luuleand avaldus varakult. Ta tutvus
vene, saksa ja inglise romantilise luulega.
1828. aasta
septembris läks Lermontov Moskva ülikooli aadlipansioni. Ta võeti otse 4.
klassi. Juba samal aastal valmis tal Puškini „Kaukaasia vangi” ainetel
samanimeline poeem. 5.klassis hakkas Lermontov luuletama. 1830. aastal esitas
Lermontov pansionile lahkumisavalduse, sest ta ei olnud rahul Nikolai I
otsusega muuta pansion tavaliseks gümnaasiumiks. 1830. aasta augustis esitas
Lermontov avalduse Moskva ülikooli moraalsete ja poliitiliste teaduste osakoda
astumiseks. Ta oli siis 16-aastane. Koolera epideemia tõttu ülikool suleti. Ta
elas vanaema juures ja luuletas. Ajakirja "Atnei" septembrinumbris
ilmus tema esimene luuletus "Kevad". Ülikooliõpingud teda ei köitnud,
sest teda huvitas rohkem suhtlemine teiste üliõpilastega. 1. juulil 1832 oli
Lermontov sunnitud esitama lahkumisavalduse häbematuse pärast. Seejärel tegi ta
läbi väljaõppe Peterburi alamlipnike koolis
Lermontovi
loominguaastatel 1828-1835 kirjutas ta rea romantilisi poeeme ja mitu
näidendit. Paljude poeemide tegevus hargneb Kaukaasias või muistsel Venemaal.
Kangelased on julged ja üksikud ning neis leegitsevad kired ja vabaduseiha.
Lermontovi kujutelmade üheks lemmikkangelaseks saab deemon, langenud ingel, kes
pealesunnitud paradiisiõndsusest lahti ütleb ja kõikvõimsa Jumala vastu mässu
tõstab. Autor on teinud kogu maailma kurjusest ja ebaõiglusest oma südameasja,
võttes kõike seda isikliku solvamisena, millega ta ei või ega tahagi leppida.
Tema luuletus „Puri” ühendab kaks põhimotiivi- priiuse ja vangipõlve,
mässumeele ning sunnitud rahu. Ta kasutab palju irooniat.
Looming aastatel
1835-1837 oli varasemaga võrreldes läbi teinud suured muutused. Olid ka
muutused elus: luuletaja suunati ihukaitseväe husaaripolku, mis oli üks
privileegitumaid väeüksuski. Lermontovist sai ülbe ohvitser, husaar ning
naistevallutaja. Kirjandus oli ta võtnud enda võimusesse. Autor armastas teatrit
ja draamaga „Maskeraad” näitas ta, et ta oli saavutanud oma ande täisküpsuse.
Draama aluseks on romantiline süžee deemonist. Draama keelati tsensuuri tõttu.
Oma loomingusse
suhtus autor ise väga rangelt. 1830-ndate aastate keskpaiku oli ta juba ligi 300
luuletuse, mitme poeemi ja draama autor. Ta hoidus pikka aega ennast trükis
avaldamast. Alles 1837. aasta paiku
tundis ta, et on küps kirjandusse astuma. Puškini surma puhul kirjutatud
luuletuse „Poeedi surm” pärast saadeti ta Kaukaasia tragunipolku, kus ta viibis
umbes aasta. Pärast naasmist suhtles Lermontov Peterburi kirjandusringkondadega
ja hakkas avaldama oma töid ajakirjanduses.
Aastail 1837-1841
kirjutas ta 80 luuletust ja igaüks neist on omaette pärl.Sellel perioodil
keskendus ta oma põlvkonna lüürilisele kujutamisele. Ta lõi „oma aja inimeste”,
reaktsiooniaja põlvkonna koondportree. Perioodi kuuluvad luuletused
„Mõtisklus”, „Borodino”, „Laul tsaar Ivan Vassiljevitšist, noorest opritšnikust
ja uljast kaupmehes Kalašnikovist”, „Kodumaa”, „Mtsõri” ning poeem „Deemon”,
mida ta kirjutas kogu elu. Viimastel loomeaastatel ületab Lermontov romantismi
realismiga, aga nii, et säilisid romantismi kõige väärtuslikumad omadused, tema
mässumeel, süüvimine inimisiksuse kannatustesse, kaasaja ja kaasaegse põlvkonna
hukkamõistmine ja rahvapärasusideaali otsingud. Ta arendas neid teemasid
eepiliselt.
1840 järgnes teine
väljasaatmine Kaukaasiasse. Põhjuseks oli duell. Lermontov osales
lahingutegevuses mägilaste vastu. Ta paistis silma erilise külmaverelisuse ja vapruse
poolest, kuigi ta ei armastanud sõda ning tundis mägilastele kaasa. Lahingule
Valeriki jõel pühendas ta vene luule kõige eredama sõjavastase teose „Valerik”.
17.veebruaril 1841
saabus Lermontov Peterburi, sest tema vanaema oli suutnud talle kaubelda
lühiajalise puhkuse. Lermontov ise tahtis erru minna ja pühendada ennast
kirjandusele, aga Nikolai I isiklik vaen seisis tal ees. 24. aprillil lahkus
Lermontov Peterburist ja oli sunnitud tagasi minema Kaukaasiasse. Haigustõendi
esitamisega sai ta siiski jääda Pjatigorskisse, kus ta 1841. aastal sai surma duellil
ohvitser N.Martõnoviga.
Lermontovi teos
„Meie aja kangelane”on 19. sajandi psühholoogilise realismi põhiteoseid. Kõige
pealt seepärast, et peategelast Petšorinit ei kujutata erandliku, titaanliku
isiksusena, vaid just nimelt „meie aja kangelasena”, kelle omistatakse oma
ajastu ja sotsiaalse keskkonna tüüpilisi psüühilisi jooni.
Autor püüab
teadlikult olla võimalikult objektiivne jutustaja. Autor avaldas iseenda mõtteid
kangelase suu järgi. Autor ja peategelane sulasid üheks isiksuseks.Romaanile
andis omapära ülesehitus, kus autor jälgib inimesi väljastpoolt ja mitmest
aspektist. Iseäralik on ka see, et romaani peatükid ei ole kronoloogilises
järjekorras, mis tuleneb sellest, et Petšorinit jälgivad jutustajad vahelduvad.
Seega avaneb peategelase iseloom lugejale järk-järgult, kusjuures ükski
peegeldus eraldi ei anna Petšorinist ammendavat iseloomukirjeldust.
Esimene tegelane,
kes Petšorinit tutvustab, on Maksim Maksimõtš. Naiivne ja piiratud mõistusega
Maksimõtš lubab Petsorini kõlbeliselt küll hukka mõista, kuid ei aita teda
mõista.
Sündmustes
salakaubavedajatega näitab Petšorin end teoinimesena. Tegemist ei ole tubase
unistava romantikuga ega Hamletiga, kelle tahet halvavad kahtlused ja
enesevaatlus. Petšorin on otsusekindel ja julge, kuid tema tegutsemine ei vii
kuskile. Ta ei ole eluga ühte sulanud, vaid püsib kuskil elu ääremail, ja elu
raputab teda enda küljest lahti. Seda kõike sellepärast, et tegutsemine on Petšorinile
hädavajalik, kuid erinevalt teda ümbritsevatest inimestest puudub ta tegevusel
eesmärk. Nende lihtsad ja primitiivsed püüdlused teda ei rahulda, ent võimalust
pühendada ennast suurejoonelistele tegevustele, milleks Petšorin endas jaksu
tunneb, tal ei ole. „Mu auahnus on olude poolt allasurutud,” ütleb ta.
Iseennast kulutades mässib Petšorin end seetõttu võõrastesse asjadesse, sekkub
võõrastesse saatustesse, tungib võõraste ellu ja rikub võõraste õnne. Petšorin
ei suuda teha seda, mis süda nõuab, ja teeb seda, mis süda nõuab, ja teeb seda,
mida hingepõhjas täiesti tarbetuks peab. Sellepärast on ta teod tühjad ja kirg
kunstlik- see näitab sisemist külmust.
Petšorini suhted
Bela, salakaubavedajast tüdruku, vürstitar Mary ja Veeraga moodustavad romaani
peatükkide süžeelise telje, ja just seal tõusevad esile tema iseloomu kõige
pahelisemad jooned. Armastus ei ole tema südamele kutse, vaid aseaine, mis
võimaldab tal rahuldada oma allasurutud auahnust ja võimuiha. Võimalus haiget
teha rõõmustab teda rohkem kui võimalus rõõmu valmistada. Kuigi kõigis
naiskarakterites on midagi ühist- valmisolek tuua ohvreid, mõtelda teistele,
mitte enesele, armastada teist, mitte iseennast. Petšorinil sellist võimet ei
ole, sest ta on piiritult egotsentriline. Samuti ilmnevad tema omadused tema
karakteri kõrvutamisel nende tegelastega, kes nii või teisiti temaga
sarnanevad.
Petšorin möödub
meie silme eest paljudes hinnangutes ja konfliktides, otsekui vaataks ta meile
vastu paljudest peeglitest. Ükski neist iseloomustustest eraldi võttes ei suuda
tema isiksust seletada. Isegi siis, kui Petšorin räägib iseendast, ei maksa
arvata, et see on täielik, lõplik tõde: ta on mõnikord ebasiiras, isegi enese
ees, ja kas ta end lõpuni mõistabki? Teda iseloomustavad kõik hinnangud kokku.
Lermontovi romaan on polüfooniline- autor ega ükski tegelastest ei ütle teose
peamist mõtet otse välja, vaid see kujuneb paljude häälte kooskõlas. Säärane
ülesehitus on omane realistlikule romaanile.
Realismi jooneks
on veel see, et romaanis ei ole „positiivseid” ja „negatiivseid” kangelasi.
Lermontov loob elavate inimeste psühholoogilised tõepärased portreed, kellest
igaühes on köitvaid ja liigutavaid jooni. Ent mis peamine- tegelased on
keerulised, nagu on keeruline elugi. Aga kesksel kohal on „oma aja kangelase”,
haige ajastu poja Petšorini vastuoluline kuju, kes ühteaegu veetleb ja tõukab
eemale.
Kasutatud
kirjandus:
„Väike
maailmakirjanduse leksikon”
Juri Lotman „Vene
kirjandus”
M. Lermontov „Meie
aja kangelane”