Kuidas olla keskkonnasõbralik?

Paljudes ühiskonna probleemides on kindlasti süüdi tööstust. Kuid siis, kui tööstust ei olnud, olid inimesed tõesti õnnelikumad? Kas kiviajal oli siis parem elu? Kahe otsaga asi tegelikult. Ühest otsast pidi iga inimene valmistama ise endale kõik vajaliku ja see oli kindlasti raske. Iga inimene pidi oskama teha absoluutselt kõike, mida tal eluks vaja oli. Tööstuse arenguga läks lihtsamaks, kuigi igasugused tehased saastavad õhku.

Ameeriklased tarbivad 80% maailma ressurssidest. Nad tarbivad 5 korda rohkem kui mehhiklased, 10 korda rohkem kui hiinlased ja 30 korda rohkem kui hindud. See on tohutult suur vahe.

1990. aastal varises sotsialism ja Nõukogude Liit kokku, kuid Kuubal, samuti ka näiteks Põhja-Koreas ja Albaanias, on see ikka veel. Viiekümnendatel aastatel tuli Kuubas võimule diktaator Fidel Castro, kes juhib riiki siiamaani. Kuubalaste elu on tohutult erinev kogu ülejäänud maailmast. Seal ei ole suurt kaubavalikut, ei ole suurt sõnavabadust, palju telekanaleid ja nii edasi. Inimesed on õnnelikud, kui poes on kasvõi ühte sorti hambapastat, firmasilte neil peal ei ole. Asju saab osta talongidega. Kuuba ei õhuta suurt tarbimist. Telekanaleid on ainult üks ja sealtki tuleb suurema osa asjast Kuuba sotsialismi järelkiitmine. Fidel Castro peab pidevalt kõnesid. Castro räägib, kui hea on sotsialism ja et neid ootab ees võit. Ma ei oska kahjuks öelda, kas inimesed usuvad seda või mitte. Lihtinimesed selles riigis ei tea, kuidas elavad teised inimesed arenenud turumajandusriikides. Mina ise arvan, et varsti kaob ka Kuubalt sotsialism, sest Fidel Castro on juba teinud mitmeid järeleandmisi turumajanduse poole.

Eestis oli Nõukogude ajal kaubavalik kesine, kuna riik ei soovinud kulutada valuutat, et neid välisriikidest hankida. Nüüd, kus on turumajandus, on meil kaupa väga palju ja poed on erinevat kaupa täis. Tekib tarbimissund, mis selle filmi kohaselt peaks muutuma terroriks. Seda tarbimissundi poleks, kui ei oleks tööstust. Inimesed peavad mõistma, et õnn ei ole ainult osturallides ja selles, et osta endale järjest kaupa juurde.

Tänapäeva maailmas on üha enam nii, et osad inimesed on väga rikkad ja osad inimesed väga vaesed. Keskklassi eksisteerib maailmas üha vähem. Sellist vahet ei tohiks olla ja mina arvan, et rikkad peaksid tegelema näiteks heategevusega. Kuid selliseid lahkeid inimesi on vähe, sest tavaliselt on nii, et need, kes on juba kord kullamäe otsa saanud, seda ära ei anna, isegi natuke mitte. Need inimesed ütlevad, et vaesemad peaksid ise kõik selle välja teenima ja et vaesed pole rikaste mure. Selles filmis öeldi üks väga hea lause. See oli selline: „Inimkond on üks suur perekond, mis jagab ühist saatust“. Selle järgi peaksid kõik rikkad ja vaesed üksteisest hoolima ja aitama teineteist. Isegi võhivõõrast tuleks aidata nii, nagu aitaksid omaenda perekonda. Kõik, mis juhtub teise inimesega, võib ka sind mõjutada, nagu perekonnas.

Minu enda arvamus küll pole selline, et õnn seisneks ainult ostmises ja ostmises ning ma üritan alati ikkagi olla keskkonnasäästlikum. Kasvõi ma ei viska prügi maha ja ei lase pestes veel liiga kaua joosta. See pole küll maailmatähtsusega- kuid asi seegi!