Kõrb

 

Kõrbed ei pea alati kuumad olema- Antarktis on üks kõrbetest, kuigi sealsed temperatuurid ulatuvad 50 miinuskraadist 70 miinuskraadini. Kõik kõrbed ei ole liivakõrbed: 85% maailma kõrbetes ei paista silmapiiril ühtegi liivaluidet.

 

 

 

 

Kõigil neil piirkondadel on üks ühine omadus: kuivus. Kõrb ongi suur maa-ala, mis saab sademeid alla 250 mm aastas. Nad katavad üht viiendikku Maa pinnasest ja neid leidub kõigil mandritel.

Ideaalseks paigaks kõrbe kujunemisel on ala, mis asub ookeanist, vihmade tekkimiskohast liiga kaugel või siis mäeahelike taga „vihmavarjus“. Kõige kuivemas kõrbes, Tšiilis asuvas Atamacas, on põuad kestnud sadu aastaid. Kõige suurem kõrb, mis on Sahara, hõlmaks terve Ameerika Ühendriikide mandriala.

Kõrbetaimed on imetlusväärsel viisil harjunud vähese veega. Mõnede taimede juured tungivad niiskuse leidmiseks sügavale- prosoopisepuu juured ulatuvad kuni 52 meetri sügavusele. Teistel, näiteks kaktustel, on lehed aurumise vähenemiseks muundunud ogadeks või nahkjateks moodustisteks.

Viiendik Maa pinnast koosneb kuivanud aladest, mis ei ole elusõbralikud- need ongi kõrbed. Seal ei märka muud kui mõningaid taimi, vastupidavamaid loomi ja mõnd rändhõimu. Kõrbeelanikele, nagu Ees-Aasias rändavad beduiinid, on elu pidev võitlus ellujäämise nimel, sest toitu ja vett on raske saada.

Kõrbes sajab väga vähe, sest õhk on kuum ja pilvi ei teki. Selge taeva tõttu kuumeneb enamik kõrbeid päevases päikeselõõsas, kuid et pole pilvi, mis soojust kinni hoiaks, võib öösel temperatuur langeda 0 kraadist allapoole.

Kõrbeelustik

Hiigelsuured kuivad kõrbeavarused võivad näida elutud, kuid tegelikult on seal rikas elustik. Kõrbed on maakera kõige kuivemad paigad ning kõrbeloomad on veepuudusega harjunud. Kaamelid võivad joomata elada kaua aega ning kui nad vee juurde satuvad, joovad nad väga palju. Teised loomad leiavad piisavalt vedelikku toidust, nii et neil ei olegi tarvidust juua. Baobabi ehk ahvileivapuu juurestik ulatub väga sügaval oleva veeni.

Kobra

Kobra tapab oma saakloomad, milleks on väikesed imetajad, sisalikud ja konnad, mürgiga. Mürki tekitavad mürgihammaste kohal paiknevad näärmed. Salvamise ajal valgub mürk hambas oleva kanali kaudu ohvrisse. Kobra ei rutta tülitajat kohe hammustama, vaid tõstab algul hoiatuseks pea, ajab roided laiali ning püüab näida suurem ja ähvardavam. Kui hoiatus ei mõju, järgneb hammustus.

Kõrvuksiil

Kõrvuksiili suured kõrvad aitavad vältida keha ülekuumenemist. Kõrvade suurele pinnale jaotub palju veresooni, neis voolav veri jahtub kõrvu katva õrna naha kaudu kiiremini kui muudes kehaosades. Okkad kaitsevad röövloomade eest. Päeval viibib kõrvuksiil urus, öösel aga otsib putukaid ja usse.

Hüpiklased

Kõrbes elab palju pisiimetajaid, sealhulgas mitmesuguseid hiiri, hüpiklasi ja liivahiirlasi. Hüpiklastel on pikad tagajalad, nende abil  saavad nad vaenlase eest suurte hüpetega põgeneda. Pikad varbad aitavad vältida liiva takerdumist, need lähevad hästi harali ning nii suureneb toetuspind. Hüpiklased söövad seemneid ja muid taimeosi.

Stepikotkas

Stepikotkas elab kõrbes hästi. Tema uskumatult terav nägemine võimaldab märgata jänest või sisalikku mitme tuhande meetri kauguselt. Kui ta saaki märkab , sööstab ta alla ja haarab ohvri oma võimsate küüniste vahele.

Mangustid

Need kohanemisvõimelised imetajad kütivad päeval igasuguseid loomakesi, näiteks mesilasi, ämblikke, skorpione, närilisi ja isegi madusid. Mangust reageerib väga kiiresti ja suudab hoiduda maohammustustest, ta ründab koguni ise madu, surmab selle kaelast hammustades ja sööb siis ära.

 

 

 

Kasutatud kirjandus

1. Maailma tuhat palet: Planeet Ma
2. Illustreeritud lasteentsüklopeedia
3. http://www.blueplanetbiomes.org/images/dry_desert.jpg