KAELUSKARU

(Ursus thibetanus)

Lühitutvustus

Kaeluskaru on peamiselt ööloom. Rinna peal on tal iseloomulik poolkuukujuline laik, kurgu all ja kaela külgedel aga tihe pikema karvaga kaelus.

Aasias elutsev kaeluskaru erineb teistest, väiksematest karuliikidest kaelal ja kurgu all paikneva koheva laka ning suurte ja ümmarguste kõrvade poolest. Tema nägemine ja kuulmine pole kõige paremad, seetõttu peab ta ellujäämisvõistluses tuginema üksnes oma suurepärasele haistmisele.

Elukeskkond

Rohke alusmetsaga mägimetsad on kaeluskaru jaoks parim keskkond. Suviti siirdub ta sageli kuni 4000 meetri kõrgusel merepinnast asetsevatele aladele. Talve saabudes naaseb aga orgudesse.

Kaeluskaru on jalgel hämaruse saabudes. Ehkki ta ronib suurepäraselt puude otsas, veedab ta palju aega ka maapinnal. Kui asjaolud seda nõuavad, on ta suuteline üsna kiiresti jooksma, kuna tema jalalabad on laiad ning lamedad ja nende alapoolel asuvad pehmed padjakesed. Jalad on varustatud 5 terava, mittesissetõmmatava küünisega, mis karu ronimisel oluliselt abistavad. Karu lööb need puukoorde, seetõttu on ta võimeline osavalt ronima, seda eriti võimsate eesjäsemete abiga.

Suveks ehitab kaeluskaru endale okstest magamisplatvormi. Talvel otsib ta aga sobiva uru, mille vooderdab lehtede ja rohuga. Külma ilmaga võib ta koguni seitsme kuu vältel uinakut teha. Kaeluskaru ei lange küll päris tõelisse talveunne, kuna tema kehatemperatuur püsib kõrge ning vahepeal ärkab ta mitmeid kordi üles.

Suvel ja sügisel soetab ta rasvavarusid, millest hiljem talveund magades elab. Kui ta koopa läheduses toitu leidub, ärkab ta vahetevahel üles, et süüa. Varakevadel on tema toiduks mullused seedrikäbid ja tõrud.

Toitumine

Kaeluskaru on kõigesööja. Ta sööb rohkem liha kui teised karud, ent kuumadel suvekuudel toitub meelsamini puuviljadest ja pähklitest. Kaeluskaru eriliseks maiuspalaks on aga mooruspuumarjad ja tõrud. Seda toitu täiendab ta sipelgate ja nende vastsetega, kes on rikkalikuks valguallikaks.

Kaeluskaru ronib toitu hankides meelsasti mööda puude latvu, kuna just seal kasvavad kõige magusamad, mahlasemad ja küpsemad puuviljad.

Loomi murrab kaeluskaru harva, kuid kui toitu napib, ei põlga ta ära ka korjuseid, sealhulgas ka üsna lagunenud.

Vahetevahel ründab ta koduloomi, surmates need ühe võimsa käpalöögiga. Seetõttu pole ta karjuste seas „heas kirjas”. Samuti on teateid, et vahel murrab ta ka uluksõralisi ning võib kohati ohustada ka inimest.

Jaapanis ilmub kaeluskari sageli puukoolidesse, kus ta oma tugevate küünistega puukoort kraabib, et jõuda otse koore all paikneva niineni.

Paljunemine

Väljaspool innaaega, mis langeb tavaliselt oktoobrikuule, kohtab see erakliku eluviisiga karu oma liigikaaslasi harva.

Jooksuajal lasevad isakarud kuuldavale tüüpilisi möirgeid, ja otsivad emakarud üles haistmise abil. Kui isakaru paaritumisvalmis emase leiab, nuusib ta viimase läbi ja äigab õrnalt käpaga, kuni emakaru end paaritumiseks valmis seab. Karudel on pikaleveninud vältusega tiinus. See tähendab, et viljastatud munarakk kinnitub emaka seinale alles kuu aega enne sünnitustähtaega, mis on järgmisel kevadel. Niisugune pikaleveninud tiinus võimaldab emakarul turvalises koopas rahulikult ühe või kahe poja sünniks valmistuda.

Karupojad sünnivad karvatutena ja kinniste silmadega. Nad on külma suhtes äärmiselt tundlikud, kuid soojas koopas on nad hästi kaitstud. Pojad kasvavad väga kiiresti, kuna imevad toitvat emapiima.

Emakaru lahkub koos järeltulijatega koopast alles maikuus. Pojad võivad ema juurde jääda kuni kaheks aastaks - see aeg oleneb emakaru järgmise jooksuaja kättejõudmisest.

Kas tead, et…

Enamiku kaeluskarude karvastik on pigimusta värvi, esineb ka pruuni värvi karvaga isendeid.
Hiinlased usuvad, et kaeluskaru lihal ja luudel on ravitoime.
Mägipiirkondades, kus kaeluskaru madalamal asetsevatel aladel elutseb, ehitab ta endale lume sisse värsketest okstest ja lehtedest pesa, kus ta end soojendab või lumesaju järel kuivatab. Tema põhitoiduks on mahlakad taimed, mis lume sulamise järel järskudele mäenõlvadele ilmuvad.
Kaeluskaru käitub harilikult rahumeelselt ning eelistab inimestega kokkupuuteid vältida. Kui teda talveune ajal häirida, on ta aga võimeline ründama ning ettevaatamatut rahurikkujat vigastama.

PÕHIANDMED

Suurus

Keha pikkus: 140-200 cm, emasloomadel 110-140 cm.

Turja kõrgus: 65-90 cm.

Kaal: 50-200 kg.

Paljunemine

Suguküpsus: 3.-4. eluaastal.

Innaaeg: Oktoobris.

Tiinuse kestus: 180-220 päeva.

Poegade arv: 1-2.

Eluviis

Harjumuspärane eluviis: Erak, lõigu suurus on 6-12 km². Talveund magab 4-5 kuud.

Toitumine: Rohi, puuviljad, pähklid, puukoor, putukad ning nende vastsed, samuti korjused, vahel ka kitsed ja lambad.

Eluea pikkus: Umbes 24 aastat.

Lähisuguluses olevad liigid

Karulaste sugukonda kuulub 7 liiki, näiteks pruunkaru, päikesekaru ja jääkaru. Kaeluskaru lähim sugulane on baribal.

Esinemine

Kaeluskaru esineb alates Iraani põhjaosast läbi Afganistani, Pakistani, Himaalaja mäestiku kuni Ida-Siberi, Jaapani ja Kagu-Aasiani.

Kaitse

Kaeluskaru on sajandeid liha ja naha pärast kütitud. Tema arvukus langeb ka seoses metsaraiega. Ta on kaitstud Washingtoni konventsiooni (CITES) sätetega.

Kasutatud kirjandus

„Loomariigis”, imetajad, kaart nr 274.
http://uus.miksike.ee/documents/main/referaadid/karud_kaisa.htm

Piltide allikad